Toivo Tänavsuu: On üks asi, mis ei mahu ühelgi moel tervishoiuökonomistide valemitesse – see on lootus

Iga inimene, kes vähiravifondi poole abipalvega pöördub, on kui umbusaldusavaldus riiklikule tervisekindlustusele.

Tervishoiuökonomistid mõtlevad, kui palju on ühiskond nõus maksma inimese ühe (kvaliteetse) eluaasta eest. Teatud mõttes on vastus lihtne: ühiskond on nõus maksma ühe kvaliteetse lisa eluaasta eest nii palju kui vaja (nii palju kui küsitakse). Sest kui vähiravifondi tegevus oleks kuidagi mõttetu – kui me pikendaksime inimeste elusid ebaolulisel määral või oleks lootus, mida fond inimestele kingib, vähetähtis –, siis ei oleks meil kümneid tuhandeid annetajaid ja me ei koguks annetustena kokku igal aastal mitu miljonit eurot. Fond on 8,5 aastaga suutnud koguda ligi 17 miljonit eurot ja meil on jätkunud vahendeid kõikide fondi sihtgruppi kuuluvate inimeste toetamiseks. Mitte keegi ei ole jäänud fondi ukse taha. Siit võib järeldada, et eranditult kõik fondi abisaajad on olnud Eesti inimeste jaoks olulised.

On loomulik, et Haigekassa peab ravimifirmadega läbirääkimisi. On kahetsusväärne, et kokkuleppele jõudmine võib võtta aastaid. Fondi vaatevinklist on ravimiäri suur äri üle meie pea. Ehkki fondi niiöelda turuosa vähiravimite ostmises on olnud üsna märkimisväärne (umbes 5-10 protsenti) puuduvad meil praegu igasugused hoovad mõjutamaks ravimite hindu või tarnetingimusi. Küll aga oleme teinud paljud uued ravimid Eesti inimestele üleüldse kättesaadavaks.