Üks nendest liiklejatest, kes saab tänavu sügisel tähistada oma teist sünnipäeva, on Tõnis Sarap. Ta tunnistab, et tol pimedal sügisõhtul oli rongi kiirust raske määrata. „Ma vaatasin vasakule ja paremale, nägin rongi tulemas,“ meenutab Sarap, kes oli veendunud, et rong peatub ülekäiguraja lähistel olevas peatuses. „Pöörasin pilgu maha ja kuulsin rongivilet,“ sõnab Sarap ning lisab, et pead tõstes oli liikuv rong temast vaid 15-20 meetri kaugusel.


Statistika teeb mustemaks veel tõik, et eelnevalt mainitud 59 juhtumist on koguni 17 korral ohuolukorra põhjustajaks lapsed. Mitmetele sellistele eluohtlikele raudtee ületamistele on tunnistajaks olnud kahe lapse ema Kris Leinatamm. „Kuna Nõmmel on kõik koolid raudtee ääres, siis ma näen vähemalt kuus korra mõnda sellist situatsiooni, mis mul jätab südamel lööke vahele,“ räägib Leinatamm.

“Ma ei tahaks iial olla ei lapsevanema rollis, kes näeb oma last sellises olukorras, ega vedurjuhi olukorras, kes nende juhtumitega töös kokku peab puutuma,“ lisab lapsevanem. „Lapsed mõtlevad, et juht ju näeb ja juht ju peab kinni. Aga ei mõisteta, et seda massi, mis on rongil, ei saa kinni pidurdada sekunditega nagu väikest Fiat500 sõidukit,“ sõnab ta.


Sõiduautoga võrreldes on rongi pidurdusteekond kümme korda pikem, jalakäijatega võrreldes isegi kuni sada. „Valdav osa ohuolukordadest on olnud ka linnavälistes piirkondades, siis vastavalt suuremale sõidukiirusele on rongi pidurdusteekond ka oluliselt pikem, isegi kuni kilomeeter,“ tõdeb Aosaar.

Tähelepanematusest tingitud ohuolukordi on statistika järgi enim registreeritud Harjumaal ja Tallinnas, Ida-Virumaal ja Narvas, Järvamaal, aga ka Lääne-Viru maakonnas, just Tapa läheduses.