24. detsember 1943

Täna on jõululaupäev. Öösel visklen laudsil rahutus unenägudes kuni kell 3 hommikul kaob uni sootuks. Teen pliidi alla tule ja kuulatan väljas kuis öövaikuses veerevad metsas vanka voorid. Kolisevad vankrid, hirnatavad hobused ja lai venekeelne jutuvada kostub siia nagu valjuhääldajast.

On's täna jõululaupäev.

Läksin Pilveti juurde kaevikusse, kuulatasime ööhääli rindel ja vestsime tasa juttu eelolevast jõuluõhtust. „Tead, ma ei olegi (???) jõuluõhtutel nii melanhoolses tujus“ ütlen mina. „Kui mõtled sellele, et seisad ja valvad siin kaevikus seepärast, et keegi ei saaks tulla segama meie kodumaal nende tuhandete säravsilmaliste laste jõulurõõmu, siis on see üldine jõuluõnn, mis südames (???) ja meie oleme tollest jõulumüsteeriumist juba väljakasvanud“ ning Pilvet vastab samagi. Mu halvimad jõulud olid 1940. aastal. Olin Punaarmees ja too õhtu oli lihtsalt masendav ja meeleheitlik. Kogu elul ei olnud mingit mõtet ja sihti. Sa lamasid nagu kägistatud konn bolševiku rusikas ...

Hommik. Pean kustutama ahjus tule, sest meie suits on nii nähtav vankale, et põrutas juba paar kolm miini meie punkri otsesse lähedusse. Punker kõikus paar korda kahele poole. Asjad varisesid laualt ja peenikesi liivaterasid langes laepalkidest põrandale.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid