Ilmar Raag läheb poliitikasse: „Eneseirooniata sellisesse erakonda ei astu“

Tuntud filmi- ja sõjamehe Ilmar Raagi mõõt sai täis. Ta liitub pisikese parteiga ja soovib saada rahvasaadikuks.

Viie- või kuueaastasena läks Ilmar Raag Saaremaalt koos isaga Kadrioru kunstimuuseumi. Lossi klaverisaali lagi jättis nii sügava mulje, et Raag arvas baroki päris pikalt olevat kunstivooludest kõige kaunima. Kuni läks Tartu ülikooli kunstiajalugu õppima.

Raagi arvamist mööda ei tasu minevikku kinni jääda. Tuleviku võti ongi oskus kohaneda. Saja aasta pärast on eestlasi vähem, räägitakse täiesti teistsugust eesti keelt ja rahvas lähebki maalt linna elama. Nii lihtsalt on. „Sotsioloogiliste loodusseadustega pole lõpuni võimalik võidelda,“ ütleb Raag. „Et põlisrahvas pöörduks kõik sünnitama, sünnitoetused ei garanteeri,“ lisab ta. Aga ikkagi jagavad kõik parlamendierakonnad raha pööraselt toetusteks ja ajavad Raagi arvates riigi ummikusse.

Ütlen kohe välja: uudis on, et lähete poliitikasse.

Jah.

Aga mispärast? Mis teil nüüd juhtus, et ei saanud sellest otsusest 54aastasena üle ega ümber?

Umbes kakskümmend aastat tagasi käidi mulle peale, et tee ja osale. Aasta-kaks tagasi sain aru, et see, mis ma igapäevaselt teen, on niikuinii poliitika. Olen pidevalt osalenud sõltumatu eksperdi positsioonilt, mis on hästi mugav. Peamine murdepunkt tuli mul vestlusest [Parempoolsete juhi] Lavly Perlinguga, keda tean juba ammusest ajast. Ta ütles, et mida sa kritiseerid ja virised, kui sa ise ei tee midagi, et neid asju parandada.

Ja seda pole ükski teine partei teile varem öelnud?

Mitte niimoodi. Kuigi, kui Keskerakond ja EKRE välja jätta, siis on mul kõikides teistes erakondades inimesi, keda ma võin sõpradeks pidada. Aga ka 90. aastatel käis riigikogust läbi loomeinimesi, kes ei läinud sinna ainult selle pärast, et neil oli nimi erakonna nimekirjas peibutuspardina. Nad tahtsid ka tegelikult osaleda seadusloome töös.