Eestisse elama asunud Ukraina laste sõnum kodumaale: oota meid ära, ehitame su üheskoos taas üles!

Eesti koolides õpib täna 8463 Ukraina sõja eest põgenenud last, kellest 570 omandavad haridust Vabaduse koolis. Üheksa neist räägivad oma teekonnast Tallinna ning igatsusest kodumaa vastu.

Ostap Horbenko (16) teekond Eestisse ei olnud lihtne. Põllumajandusettevõtete poolest tuntud Beršadi linnast pärit noormees läbis õe Solomiiaga (17) 1628 kilomeetrit. „Minu tulek Eestisse ei olnud juhuslik, ma külastasin Eestit juba 2019. aastal,“ räägib Ostap, kelle vanem õde Alisa elab siin juba 2014. aastast ning töötab täna õpetajana.

Just Alisa oli see, kes kutsus tervet perekonda Eestisse. Noorem õde ja vend tulidki, aga vanemad jäid Ukrainasse.

Ostap igatseb küll oma kodumaad ja on oma vanematega igapäevaselt ühenduses, kuid näeb oma tulevikku siiski Eestis. „Mul on väike unistus, et nii kiiresti kui võimalik õppida selgeks eesti keel ning suhelda kohaliku rahvaga,“ räägib ta.

Loe pikemalt: „Üks aasta Ostapi elus. „Vanemad jäid Ukrainasse. Kasvasin ruttu suureks““

Vinnõtsjast pärit Yelyzaveta Lukiianchuk (16) hindab Eesti poolt antud tuge, kuid sooviks esimesel võimalusel kodumaale naasta. „Ma ei tea, mida toob homne. Praegu ma olen siin, aga mu süda on Ukrainaga,“ mõtiskleb ta. „Ma usun, et varsti jõuab Ukrainasse võit ja me kõik jõuame koju tagasi.“

Irpinist pärit Sofiia Vozna (14) tuli Eestisse koos oma emaga. Tallinnas oli neid ees ootamas pereisa, kes on Eestist töötanud juba viimased viis aastat. „Minu pere taasühines. Me väga rõõmustame, et me oleme koos,“ lausub ta. Sofiia tunneb kergendust, et Tallinnas ei kuule ta sireene ning plahvatusi, kuid oma mõtetes alati kodumaaga. „Oma tulevikku näen Eestis, aga minu süda jääb Ukrainaga,“ ütleb Sofiia.

Hluhhivist pärit Polina Hurets (16) on oma unistused sidunud aga kodumaaga. „Tahan astuda Ukrainas ülikooli, elada ja töötada Ukrainas ning tulevikus olla eeskujuks noortele ukrainlastele,“ räägib Polina. „Ma unistan pöörduda tagasi koju, ma väga igatsen oma kodulinna, oma lähedasi ja sõpru.“

Mõkolajivist pärit Yelizaveta Kalabukha (14) läbis Eestisse jõudmiseks pika teekonna, 4378 kilomeetrit. „See tee oli väga keeruline nii mulle, kui ka minu emale,“ meenutab ta. „Mõkolajivist Odessasse, Odessast Kreekasse, Kreekast Leeduni ja sealt Tallinnasse.“

„Aga praegu olen Tallinnas ja olen väga tänulik abi eest, mis meile antakse, võimaluse eest saada haridus ja elada turvaliselt,“ räägib ta.

Video valmimisele aitasid kaasa Yuliia Mysnyk, Darja Levanchuk ja Laura Mallene.