Kunstnik võtab algusest peale sellise hoiaku, et tema pole ei Rail Balticu poolt ega vastu. Erapooletus on sellise emotsionaalse teema puhul suur pluss: Samoson vaatleb olukorda, see on justkui etnoloogiline uurimus. Nagu teekonnafilmide puhul ikka, satub teele lõbusaid ja vähemlõbusaid seiklusi. Kuigi alguses õpib peategelane ka karu hirmutamist, siis kõige raskem tundub olevat jõgede ületamine, sest palgid on libedad ja ju pole siis alati ka käepärast häid tokke, millele toetuda.