Tippjuht: sookvootide teema on ebamugav, aga me ei pääse sellest. Eesti peab võrdsema ühiskonna loomiseks gaasi vajutama

Kuu aega tagasi saime parlamendi, kus 101st valituks osutunust 30 on naised. Tegu on Eesti rekordiga.

Näeme justkui kasvu, aga kas oleme tõesti sellega rahul, et kaheksa aastaga kasvab meie riigi esindusorganis, mis esindab ju kogu rahvast, naiste hulk vaid kuue võrra? Tegu ongi pinnavirvendusega. Eestil on endiselt väga pikk tee minna, et jõuda sooliselt võrdsema ühiskonnani, kus naiste võimalused jõuda juhtivatele ametikohtadele ettevõtetes või poliitikas oleksid paremad. Sellest võidaksime ühiskonnana aga palju.

Naisjuhid ja juhid

Eesti peaminister on esimest korda naine. Ka selle üle tunneme õigustatult uhkust. Kui aga panna Google’i otsingusse sõna „naispeaminister“, tuleb vasteid ligemale 4000. Sõnale „meespeaminister“? 150. See pealtnäha tühine asi illustreerib paraku suurepäraselt seda, mida näeme nii Eesti riigi juhtimises kui siinsetes ettevõtetes. Juhi rollis mehe puhul ei tunne keegi tarvidust defineerida inimest tema soo kaudu, naise puhul kahjuks aga küll.

Juhtivatel ametikohtadel on naisi vähe ja mängureeglid on pigem kehtestatud edukate meeste poolt. See on nii ka mujal maailmas, ent on riike, kus olukord jõudsalt paraneb. Eestis kasvab naiste hulk ettevõtete juhtkondades sama visalt kui riigi poliitilises juhtkonnas. Miks? Sest riikides, kus saadakse kiiremini tulemusi, on sellega süsteemselt ja kaua tegeletud. Tegeletakse aga seepärast, et mõistetakse – sooliselt üheülbalised esindusorganid näevad riigivalitsemist läbi oma prisma. Mehel on keeruline näha maailma naise silmadega ja vastupidi.