Pekka Erelt: mis on ühist Smuulil ja Stutthofi koonduslaagri sekretäril?

Praeguse vaidluse tuum ei ole Kirjanike Maja seinal olev Smuuli bareljeef. Kõige olulisem on anda täpne ajalooline ja juriidiline hinnang küüditamisele ja selles osalenutele, kirjutab Pekka Erelt.

Juhan Smuuli ümber toimuvat jälgides on mul tunne, et elan äraspidises maailmas. Seal tegutsevad armastusväärsed kommunistid ja heatahtlikud küüditajad. Nõukogude okupatsiooniaja nomenklatuuri puhtakspesemine ja nende tegude õigustamine kogub aina tuure. Nii jäi ka omale kohale EKP Keskkomitee käsul 1972. aastal Kirjanike Maja seinale pandud Smuuli bareljeef. Rõhutan, asja tuum pole bareljeefis. Praegu on kõige olulisem anda täpsustatud ajalooline ja juriidiline hinnang küüditamisele ja selles osalenutele, sealhulgas Juhan Smuulile ja Debora Vaarandile.

Keegi ei eita seda, et küüditamine on inimsusevastane kuritegu. Smuuli ja Vaarandi üle kirjanike seas puhkenud diskussioonis aga levisid kummastavad väited, et viimaste näol oli „lihtsalt küüditamisel juures olnutega, mis ei saa iseenesest olla inimsusevastane kuritegu“ ja et nad kui „parteisse kuulunud aeti sellele aktsioonile käsukorras“. Liidu sees levinud arusaama kohaselt „ei ole Smuul ja Vaarandi, nagu ka paljud teised, keda „küüditajateks“ nimetatakse, mitte represseerijad, vaid ise repressioonide ohvrid“.