INTERVJUU | Kuidas sajad Ukraina politseinike lähedased Eestisse tulid. „Mõned saatsid oma lapsed ilma ühegi saatjata ära“

Sõja eest vajasid turvapaika 750 politseiniku ja piirivalvuri lähedast. Neist 450 saatis Ukraina Eestisse. „Kui sellele olukorrale tagasi vaadata, siis tulevad külmavärinad ja pisarad,“ ütleb Ukraina Naisõiguskaitseorganite Assotsiatsiooni programmijuht Julia Nikolaitšuk.

Kuidas see kõik alguse sai – et on vaja saata politsei ja piirivalvurite lähedased riigist ära?

Teadsime, et see on probleem, sest kõik hoolisid ju oma peredest. Just neil inimestel ühes sõjaväega lasub kõige suurem koorem kaitsta oma riiki. Niipea kui me Angelycalt (Angelyca Vaerand – Eesti politsei naisühenduse esinaine - toim.) vastuse saime, mõistsime, et just nii saamegi neid toetada.

Kui olime selle protsessiga just alustanud, helistas üks sõber mulle. Ütles, et tal on hull idee oma lapsed ära saata – mida peaks tegema? Ütlesin, et tooge nad Lvivi, selgitame selle välja.

Kõige esimene grupp – umbes 20 inimest – läks Saksamaale sugulaste juurde. Järgmised rühmad hakkasid Eestisse minema. Meil oli vaja aega, et andmeid koguda, rühmad moodustada, et teie pool saaks kõik ära korraldada ja bussi hankida.