Nädala anekdoot

Laps isale: „Martin tuuakse kooli uue Audiga, mis väidetavalt maksab 30 000 eurot. Chärolyni ema toob tema kooli 36 000eurose mersuga. Palun vii mind ka autoga kooli, et nad näeks, et mina sõidan ka kalli autoga.“ Isa vastab: „Muidugi, kui sa tahad kalli autoga kooli minna, siis autobuss number 34 maksab 200 000 eurot.“

Kranaat tabab Kaja Kallase hommikusel jooksuringil. Võiks koguni öelda, et Kallas jookseb eest ära ja ajakirjanik jookseb järele. Peaminister esialgu selgitabki rõõmuga, et tegelikult ei ole asi üldse nii, nagu paistab. „Vaadake, ma ei jookse praegu teie eest ära. Aga kui te ise joosta ei oska, siis küsige sporditoimetuselt üle, kuidas see käib,“ ütleb Kallas ja lisab tempot.

Kallas avab üha kiirenevas tempos sörkides tagamaid, miks ta ei räägi oma mehega tema äridest. „Meil on kiired ajad. Mina olen peaminister, tal on ka kiire. Me ei kuluta oma aega detailselt tööst rääkimisele.“

„Ja teate, mis! Tegelikult on süüdi Tallinna teetööd, mis venitavad igal õhtul koju jõudmist pool tundi pikemaks. Ja kõik aeg ongi ära võetud. Pole lihtsalt. Jah! Nii et küsige Vladimir Svetilt, miks ma oma mehe äridest midagi ei teadnud! Viru ring on kinni, sellepärast ei teadnudki!“

Järgmisena räägib Kallas riigikogust ja plaanitavast umbusaldusest. „Umbusaldus on üks tööriist, mida opositsioon kasutada saab. Kui umbusaldusavaldus tuleb, siis loomulikult seisan riigikogu ees,“ ütleb Kallas kõhklemata nagu plaadilt.

Kallase plaadimängija jätkab: „Seisan vankumatult nagu Eesti riik seisab Ukraina eest ja Venemaa vastu. Täpselt nagu lubasime valimiste ajal Reformierakonna julgeolekutuuril üle Eesti. Meie oleme need, kes on kõige rohkem Ukraina poolt. Ja jätkame seda olenemata praegu tekkinud olukorrast.“

„Majandusjulgeolek, kliimajulgeolek, haridusjulgeolek – seda kõike lubasime,“ Kallas justkui vajub iseenda sõnade abil transsi ja rahustab ennast valimisaegse jutuga. Ta paistab kauge. Ta ongi kaugel. Umbes kümne meetri kaugusel maha jäävast ajakirjanikust, kes oleks vist tõesti pidanud sporditoimetuselt soovitusi küsima.

Aga järsku ta jääb seisma, ootab järele. Ta vaatab ajakirjanikule sügavalt silma ja küsib: „Kas tahad, panen veel mõnele sõnale „julgeolek“ lõppu? Või peaks nüüd pärast valimisi selle sõna ära vahetama ja kasutama hoopis „üleolek?“ Majandusüleolek… haridusüleolek… kliimaüleolek,“ uurib Kallas ajakirjanikult tõsimeeli.

Sörk hakkab lõppema, ja kuna Kroonika palus, siis Kranaat uuris, kust tuli Kallasel idee anda nii keerulises olukorras intervjuusid, päikeseprillid ees. „Oma lahkeid taevasiniseid silmi pean ma tõesti varjama mustade päikeseprillide taha. Mitte, et ma midagi kardaks, vaid selleks, et mind õigesti mõistetaks. Päike on erakordselt ere.“ Siis pöörab ta selja taha ja hüüab järel sörkivale tüübile: „Turvamees! Teeme kaks kilomeetrit veel ja siis aitab! Hoia tempot!“


Kranaadi vanasõna: Ära sülita vanasse koalitsiooni, enne kui uus valmis on.