Nädala album: Forgotten Sunrise võib kõlada juustuselt, aga paneb keha põntsuma

Kristjan Karron retsenseerib Forgotten Sunrise’i värsket teost.

Ristaks äkki Kanada electro-industrial’i meie kandi ugrimugri-šamanismiga? See mõtteharjutus tundub olevat Eesti industrial-veteranide Forgotten Sunrise’i viimase plaadi raison d’être. Bänd ei häbene üldse oma selgelt tõupuhtast Front Line Assembly – Skinny Puppy kennelist immutatud mõjutusi ning hea kah.

Kuigi see 80ndate/90ndate vahetuse ajastu electro-industrial võib kõlada veidi juustuselt, on tal ju selge keha põntsutama panev mõju, mis erinevates reiviklubides küll ja veel tõestatud. Samas sinna harjumuspäraselt deathgrowl’i peale lõristada kõlab ehk natuke spinal-tapilikult – kuidas vokaali üheteistkümneni tõsta, sest Nivek Ogre stiilis viha täis küberpunkari häälest ei piisa? See sisemine pinge, kuidas vana kooli elektro-industriaalile oma selge märk peale panna, on albumi läbiv teema.