Taavi Kotka: Eestisse saab suuri asju ehitada küll. Lihtsalt jobu ei tasu olla

Miks ei võiks see olla pigem kohalikele inimestele ja omavalitsusele õnn, kui nende maadel asub väärtuslik dolomiidikaevandus või on koht ideaalne tuulepargi rajamiseks? Miks ei võiks kohalik kogukond olla igas sellises äriprojektis kaasomanik?

Selle nädala Eesti Ekspressis ilmus Sulev Vedleri sulest väga hea lugu röövkapitalismist Pärnumaal. Hoolimatud veoautojuhid ja vastutustundetud ettevõtjad (sh investoritena Skype’i asutajad) lõhuvad erateed, elamuid ning häirivad kohaliku kogukonna igapäevaelu. Kõike seda kaitseb Eesti õigussüsteem, määrates kompensatsiooniks eramaa omanikule viis eurot kuus. Ülejäänud kogukond lakkugu panni.

Vedler kindlasti lisas kogu loole pisut ajakirjanduslikku värvi, aga kui su akna tagant iga päev 240 korda 35-tonnine veoauto mööda sõidab ja ka su lapsed kasutavad sama kruusateed, siis pole ime, et ükskõik millise karjääri või tuulepargi planeerimise korral lähevad kohalikud kohe hangusid teritama. Tulemuseks on NIMBY (ingl k Not In MY Back Yard) või eesti keeles lihtsalt MÕMM (Minu Õuele Mitte Miskit)!