Seinavaipade naasmine: Kalamaja keskastmejuhtide uus staatusetoode

Anne Vetik lahkab eestlaste kirglikku suhet vaipadega, olgu nad seinal rippumas, põrandal lebamas või teleka ekraani katmas.

Uude kohta kolides tulevad minuga alati kaasa mõned pildid, mis lähevad seina, tolmukogujad ehk nipsasjakesed ja vaibad. Üks on pärit Darjeelingust ja on Tiibeti põgenike tehtud, teine on Mööbeldajast roosidega barokne hullus ja kolmas, täisvillane idamaine eksemplar, Valga kaltserist. Krutin kiirelt kokku võõrast üürikavaipa, mis reeglina on igav Ikea toode, topin selle kuhugi diivani taha ja vaatan, milline mu kolmikust maha läheb.

Samamoodi tegutses mu vanaema Karin, kelle liikumistrajektoor algas Jõhvist, läbis Berliini, Sahhalini saart, Vilniust ja päädis Tallinnaga. Berliinist on pärit uhke staatusvaip, mida põrandale iialgi ei pandud ja mis ehtis kõiki järgmisi Karini kortereid, mattes enda alla terve suure toa seina. Praegu veedab vaip pensionipõlve minu sõbra Priidu juuksurisalongis. Ida-Saksa sünteetiline toode pole aastatega kaotanud kirkaid värve ja tundub, et oli loodud elama üle kõikvõimalikke kataklüsme raudse eesriide langemisest punase veini üleujutusteni välja.