SÕJAPÄEVIK (623. päev) | Jälle lootuskiired Ukrainale – üks sõjarindelt, teine diplomaatiaväljadelt
(52)
Vahepealsed mornimad päevad on vist mööda saanud ja viimase aja uudistes Ukrainast on jälle optimistlikumat nooti. Kõiges siiski mitte, paistab, et Ukraina armee juhtkonda võivad oodata päris kõrgel tasemel muutused. Sest on ju tõsi – edenemine pole olnud enam kuigi märkimisväärne ja ei saa välistada, et praegune juhtkond on ehk natuke kinni jooksnud.
Aga need positiivsed noodid. Vähemalt üks neist tuleb tõesti ka lahinguväljalt. Teine aga diplomaatiliselt võitlusväljalt. Mõlemas on Ukraina saavutanud tulemusi, mis üksi võetuna pole veel mingid suured strateegilised võidud, aga kindlasti sammud, mis viivad edasisel edukal tegutsemisel nendele võitudele lähemale.
Mis toimub Hersonis?
Ukraina pinnal toimuvas on vaatlejate tähelepanu aina enam nihkumas juba tuttavasse piirkonda, Hersoni oblastisse. Pärast Dnepri jõe paremkalda kiiret tagasivallutamist on olnud küsimus, kas ja millal Ukraina armee jõe ületab ning asub toimetama jõe vasakkaldal.
Mäletatavasti õhkisid okupandid selle vältimiseks ka Nova Kahhovka tammi ning vallapääsenud vesi ujutas üle suured maa-alad, sealhulgas ka osa Venemaa endi sõdureid. See pidi siis takistama Ukrainal jõge forsseerida ja andma venelastele aega end teisel kaldal sisse seada.
Väidetavalt andis tammi õhkimise käsu Vene armee Dnepri väegrupi juht kindralpolkovnik Oleg Makarevitš. Nüüd ei anna ta seal rindelõigus enam mingeid käske. Ei, ta ei ole surnud, küll aga ametist maha võetud. Põhjustest, miks ta kohast ilma jäi, räägime kohe. Samuti on nüüdseks toimunu puhul oluline, et Makarevitši järglaseks väegrupi juhina sai kindralpolkovnik Mihhail Teplinski, kes oli seni Venemaa langevarjurite (VDV) komandör.
Makarevitši mure oli lihtne – ta ei suutnud kuidagi kätte saada, veel vähem hävitada Ukraina sõdureid, kes aegamisi üle jõe imbusid. Kui varem tegid Ukraina eriväelased Dnepri vasakkaldale häirivaid reide ja katsusid n-ö varbaga vett, siis nüüd on asi venelaste jaoks palju tõsisem.
Sotsiaalmeedias levivad pildid, kus on näha, kuidas Dnepri jõge ületavad Ukraina armee käsutuses olevad soomusmasinad Krõnkõ küla lähedal. See on selge märk, et Ukraina kohalolu jõekaldal on kasvanud ning nad tunnevad end seal piisavalt turvaliselt selleks, et hakata jalaväele rasketehnikat järele tooma.
Kuna venelaste katsed ukrainlasi tõrjuda on seni olnud hädised, on hakanud liikuma info, et venelaste uus rindelõigu juht Teplinski on hakanud asju korraldama.
Ukraina on jõe ületanud ja end paika sättinud mitmes kohas Dnepri vasakkaldal. Lahingutegevuse toimumise paikade järgi võib järeldada, et kohati on ukrainlased jõekaldast edasi edenenud juba mitmeid kilomeetreid.
Rahvusvahelise sõjauuringute instituudi hinnangul on üle jõe jõudnud Krõnkõ lähedal 300 Ukraina sõdurit, mujal on neid ilmselt veel. Mõistagi pole seda kuigi palju, aga seni on see olnud piisav, et lüüa tagasi okupantide katsed ukrainlasi jõe vasakkaldalt minema ajada.
Mõned need katsed on olnud üsna haledad. Sotsiaalmeedias on mitu videot, kus venelased lihtsalt jooksevad mõnekümnekesi, automaadid käes, jõe poole ja jäävad siis riburada lihtsalt kruusateele või selle pervele pikali. Ega tõuse enam. Ei mingit soomuskaitset, rääkimata suutükitoetusest. Soomustehnikaga ongi raske, sest teisel pool jõge, Dnepri paremkaldal on Ukraina suurtükid, mis hea meelega soomukeid ette võtavad.
Kuna venelaste katsed ukrainlasi tõrjuda on seni olnud hädised, on hakanud ringlema info, et venelaste uus rindelõigu juht Teplinski on hakanud asju korraldama. Ja VDV komandörina on muidugi selge, mida korraldada – väidetavalt on ta asunud Avdijivka alt ära viima üht sealsetest VDV üksustest, et tuua see appi Dnepri vasakkaldale.
Tegelikult on venelased abivägesid kaasanud juba ka varem, aga seni tulemusteta, kui mitte pidada eriliseks tulemuseks seda, et Ukraina pole suutnud jõge ületada veel suuremate jõududega.
Igal juhul on Ukrainale kasulik, kui Venemaa peab oma üksustega erinevate rindepunktide vahel manööverdama. Esmajoones näitab see, et venelastel pole kas piisaval hulgal või – mis on tõenäolisem – piisavate oskustega sõdureid reservist võtta, kellele mingi konkreetne ülesanne anda.
Avdijivka on tehtud poliitiliseks eesmärgiks, mis tuleb igal juhul vallutada. Kui sealt tuuakse ära üksusi, millel on professionaalne ettevalmistus, kogemused ja oskused, siis näitab see, et mujalt neid ära liigutada ei saa ning samuti viitab, kui ohtlikuks peab Venemaa ukrainlaste tegevust Dnepri vasakkaldal.
Ukraina sõjaväeluure andmetel valmistub Venemaa ka võimaluseks, et tulebki taanduda jõest veel kaugemale. Sellele viitab asjaolu, et luureandmetel on venelased hakanud mineerima Dnepri vasakkaldal asuvaid taristuobjekte – alajaamu, gaasirajatisi. Sellisel tegevusel on mõte ainult siis, kui võib olla oht, et tuleb taanduda, ja on kasulik ka ukrainlased nendest objektidest ilma jätta.
Ukraina sai kutse ELi
Euroopa Komisjon teatas täna, et Ukraina on üks riikidest, kelle kohta komisjon teeb Euroopa Ülemkogule ettepaneku alustada liitumisläbirääkimisi. Kunagi varem ei ole sellist ettepanekut saanud riik, mis pole täitnud kõiki liitumiskõneluste eelduseks olevaid tingimusi.
Aga Ukraina on ka erijuhtum. Riik on sõjas ning teiste hulgas ELi toega peab Venemaa sõjalisele survele vastu. Kutse Euroopa Liitu on osa tulevikuvisioonist, mida ELil on peaaegu kohustus Ukrainale pakkuda. On ju lõpmatuseni korrutatud, kuidas Ukraina võitleb praegu kogu vaba Euroopa eest. Mõistetavalt peab sellel olema ka mingi präänik peale võimaluse jääda iseseisva riigina kestma.
Komisjoni juhi Ursula von der Leyeni sõnul on Ukraina ellu viinud 90 protsenti eelmise aasta suvel antud reformiülesannetest.
Euroopa Komisjoni hinnang Ukrainale pole muidugi pilvitu. Komisjoni juhi Ursula von der Leyeni sõnul on Ukraina ellu viinud 90 protsenti eelmise aasta suvel antud reformiülesannetest. Mitmel väga olulisel teemal, näiteks võitlus korruptsiooni ja organiseeritud kuritegevusega, on Ukraina aga alles alustanud ettevalmistustega suurteks reformideks. Iseenesest näitab see, et tahe on olemas, aga reformide õnnestumine ja nende edenemise tempo pole mõistagi teada.
Täpselt niisamuti pole teada, millal läbirääkimised võiksid jõuda selle hetkeni, kui saab päriselt hakata rääkima liitumisest ELiga. Võib arvata, et sinna läheb veel kaua. Aga üks oluline samm on nüüd tehtud, eesmärgivai on Ukraina jaoks maasse löödud ning iga järgmine samm viib neid päris liitumisele lähemale. Samuti saab iga sellise sammu tegemist raporteerida väikese võiduna, mis ei lase suurt sihti unustusse vajuda.
