02.12.2023, 12:03
Suitsidoloog: suurim müüt on see, et inimene, kes ütleb, et mõtleb suitsiidist, seda ei tee
„Inimene, kes suitsiidi teeb, sageli kommunikeerib seda eelnevalt kuidagi,“ toonitab suitsidoloogias doktorikraadi omandanud Zrinka Laido sellel nädalal Eesti Ekspressis ilmunud loos Teismelise tüdruku suitsiidisurm, mida poleks pidanud juhtuma. „Emme, ära nuta... Sa oled imeline ema“.
HOOLIME ÜKSTEISEST: Seda protsessi on võimalik õigel ajal mõjutada ja peatada.
FOTO: | Shutterstock
„Suurim müüt on see, et inimene, kes räägib, et tal pole enam elusoovi, suitsiidi ei tee. Inimene, kes suitsiidi teeb, sageli kommunikeerib seda eelnevalt kuidagi,“ seletab sotsiaalministeeriumi vaimse tervise osakonna ekspert ja suitsiidiennetuse tegevuskava projektijuht, Viini Meditsiiniülikoolis suitsidoloogias doktorikraadi omandanud Zrinka Laido.
„Kui teismeline ütleb, et tal on suitsiidimõtted, siis ei tohi öelda, et see on üks loll mõte, vaid tuleb uurida, mis teeb muret, kas see on ikka lahendus. Pakkuda teisi lahendusi. Lastega on see oht, et nad on impulsiivsemad kui täiskasvanud ja jõuavad suitsiidi otsuseni kiiremini. Nad reageerivad oma hetkeseisundile,“ hoiatab ta.
Seepärast on meil lapse puhul väga lühike aeg reageerimiseks. „Kõik algab sellest, et oskaksime ära tunda, kui tema elustiil on muutunud, ta ei maga hästi, ei suhtle enam sõpradega, istub ainult oma toas, loobub asjadest, mida on varem hea meelega teinud. Seda protsessi on võimalik õigel ajal mõjutada ja peatada,“ kinnitab Laido.
Kooliprogrammid on üliolulised. Laido: „Õpetajate ja laste koolitamine, kuidas tunda ära, kui kellelgi on probleemid. Uuringud on näidanud, et lastele suunatud programmid, mis teavitavad neid vaimse tervise probleemidest, on suitsiidiennetamisel väga tõhusad.“
Iga enesetapp paneb seemne järgmisteks suitsiidideks, kuna mõjutab nii paljusid. Ühe enesetapu kohta on umbes 20 katset. Ja paljud on meile üldse teadmata.
Suitsidoloog Merike Sisask on ühes oma arvamusloos Suitsidoloog: suitsiid ei tohi olla tabuteema, sest vaikus on see, mis tapab kirjutanud, et üks suurimaid müüte, mis abi otsimist ja pakkumist takistab, on see, et suitsiidimõtete kohta ei tohi küsida, sest see võib suitsiidiprotsessi käivitada. „Tegelikult selle küsimuse esitamine kedagi suitsidaalseks ei muuda. Kui inimesel ei ole suitsiidimõtteid, siis küsimus neid temasse ka ei istuta. Kui aga inimesel tõesti need on, siis siiras huvi ning valmidus avatult kuulata ja mõista võib hingehädas inimesele olla päästerõngaks. Oluline on mitte hukka mõista, hinnanguid anda ega nõuannetega üle koormata!“
Üks tunnustatumaid ja lihtsamaid skaalasid suitsiidiriski hindamiseks on Kolumbia skaala, mis hindab suitsidaalsuse raskusastet järk-järgult.
Kas oled soovinud, et oleksid surnud, või soovinud, et võiksid uinuda ega ärkaks enam?
Kas sul on tegelikult olnud mingeid mõtteid enesetapust?
Kas sa oled mõelnud, kuidas sa võiksid seda teha?
Kas sul on olnud selliseid mõtteid ja mõningane kavatsus neid teoks teha?
Kas sa oled välja mõelnud üksikasjad, kuidas ennast tappa? Kas sa kavatsed selle plaani ellu viia?
Kas sa oled kunagi teinud midagi või valmistunud millegi tegemiseks, et oma elu lõpetada?
Kui inimene vastab ühele küsimusele jah, siis esitatakse talle järgmine küsimus. „Kui ei, pole vajadust küsimustega sügavamale tungida. Jah-vastuse puhul tuleks esitada täpsustavaid jätkuküsimusi, lasta inimesel oma lugu rääkida ja valulikke tundeid ventileerida. Kuid ei tasu kiirustada üldistatud lahenduste pakkumisega,“ selgitab Sisask.
Kui inimene on tõesti suitsidaalne, siis on vaja teda veenda professionaalset abi otsima ja vajadusel teda aktiivselt abi juurde suunata, kas või visiidi aega tema jaoks kokku leppides või esimesele visiidile kaasa minnes.
Mida soovitada suitsidaalsele inimesele endale? „Kui peaks andma ainult ühe ja peamise soovituse: ära jää oma murega üksi, otsi abi, kurda häbenemata. Kui esimene abipöördumine läheb kurtidele kõrvadele, ära heitu, palun pöördu kellegi teise poole!“
