29.11.2023, 00:00
Teismelise tüdruku suitsiidisurm, mida poleks pidanud juhtuma. „Emme, ära nuta... Sa oled imeline ema“
15aastase Sigridi surm suitsiidi läbi tabas tema ema Irenet täiesti ootamatult. Pärast juhtunut algatatud kriminaaluurimine lõpetati peagi. Pere andis prokuratuuri kohtusse, kes kohustas uurimist jätkama. Kild killu haaval selgusid asjad, mis lapse meeleheitele viisid.
Neid asjaolusid peaksid endale teadvustama iga teismelise lapse vanemad. Ka kõik teismelised.
Ei ühtki märki klassikalisest depressioonist. Tore klass. Head peresuhted. Suurepärased tulemused koolis ja trennis. Alguses ei olnud perel mitte ühtki niidiotsa, miks Sigrid suitsiidi ohvriks langes.
Oleme Tartus surnuaias. Ema paneb tütre hauale küünla ja naeratab. Viis aastat pärast Sigridi surma suudab ta viimaks sellega leppida, et tema laps suri suitsiidi tõttu. Irene meenutab helgusega oma vanimat tütart.
Tüdruk puhkab oma vanaisa kõrval. „See on meie pere hauaplats, aga ma poleks kunagi arvanud, et me Sigridi siia matame...“
„Seal puhkab üks tüdruk veel,“ viitab Irene kalmule, mis asub vaid mõne sammu kaugusel Sigridi omast. Ka selle teismelise tüdruku elu võttis suitsiid.
Tänavu (31. oktoobri seisuga) on suitsiidi tõttu surnud 8 teismelist noort (156 suitsiidi ohvriks langenud inimese seas). Ekspressile on paari juhtumi kohta vihjatud, et selle taga olevat olnud keerulised suhted eakaaslastega.
Ülimalt edasipüüdlik
Kalmistu asub nende kodust väikse jalutuskäigu kaugusel. „See tuli nagu välk selgest taevast,“ kordab Irene. Ta näitab Sigridi tunnistusi, mis olid aastate jooksul läbinisti viielised. Tütrele ei olnud kodust peale pandud survet maksimumtulemusi saavutada. Kui tüdruk ükskord koolis kolme sai, pidi ema teda lohutama: „Ikka tuleb ette!“
Sigridi suur kirg oli ratsutamine. Tüdruk võis veeta tallis terved päevad, ta jumaldas oma hobust.
Nelja-aastaselt alustas ta iluvõimlemisega, hiljem tegeles tantsulise võimlemisega.
„Meil oli hea suhe, olime pooleldi ka nagu sõbrannad,“ sõnab Irene kindlalt. Tol traagilisel neljapäeva õhtul ütlesid nad teineteisele nagu ikka head ööd, musid-kallid. Ema läks magama, tütar jäi veel telekat vaatama. Sigrid vaatas kirglikult „Grey anatoomia“ sarja. Juba 7. klassis hakkas tüdruk ülikoolist anatoomiatunde võtma – tal oli kindel plaan minna õppima Chicago ülikooli ja saada ajukirurgiks.
Irene ei tea isegi, mis teda täpselt öösel üles ajas, aga kui ta telefonis kella vaatas, märkas, et keegi on messenger’i sõnumi saatnud. Ta arvas, et küllap kirjutab midagi elukaaslane Hugo, kes oli parasjagu Tallinnas tööl. Kui Irene nägi, et sõnum on hoopis Sigridilt, mõtles ta kohe: ju tütar saadab talle sõnumi, et ema ei ajaks teda hommikul üles. Neil oli klassis õpetajaga selline kokkulepe – kui laps on tõesti väsinud, pigem puhaku üks päev kodus, eriti kui hinded on korras.
Kuid tütre sõnumis emale seisis: „[---] Emme, ära nuta [---] Ära nuta [---] Sa oled imeline ema [---]“
Sigridit ei olnud enam.
Kiirabi viis südamerütmihäiretega ja šokiseisundis Irene haiglasse. Hugo sõitis keset ööd joonelt Tartusse.
„Ei ühtki märki,“ kordab ema. Ta on tagantjärele mõelnud, kas ta tunneks nüüd ära kohutava sündmuse hoiatavad ohumärgid. Ilmselt mitte. Kuid ta näeb nüüd selgemalt ohte, mis teismelisi kimbutavad.
Sassis suhted sõbrannadega
Tol maikuu öösel, kui see juhtus, jäi Sigridi 16. sünnipäevani kolm päeva. Ema-tütar tegid selleks juba koos ettevalmistusi.
Veel hilisõhtul osales Sigrid messenger’is klassi-chat’is, kus nad õppimisasju arutasid. Päeval oli keemia tasemetöö, mille ta tegi maksimumpunktidele. „Neil oli ühtehoidev klass, nad aitasid üksteist, kõik õppisid hästi, see oli nii tähtis nende jaoks,“ sõnab Irene.
Kuid Sigridil olid sõbrad ka väljaspool kooli, kes tulid hilisõhtul läbi telefoni tema tuppa kaasa. Seal hargnesid tüdrukute vahel keerulised suhted.
Sigridi surma järel alustati kriminaaluurimist, mis õige pea lõpetati. Irene oli šokis. Ta rõhutab, kui tähtis on enesetapu järel selle põhjuste uurimine lähedastele, et nad saaksid aru, miks see juhtus.
Kuid Sigridil olid sõbrad ka väljaspool kooli, kes tulid hilisõhtul läbi telefoni tema tuppa kaasa. Seal hargnesid tüdrukute vahel keerulised suhted.
Sigridi klassiõde teadis, et Sigridil oli paari sõbrannaga suhteprobleeme. Ta oli valmis seda ka prokuratuuris rääkima, kuid uurija ei pidanud seda vajalikuks.
Ka ühtki teist noort, kellega Sigrid suhtles ja kes oleks ehk saanud mingitki infot anda, uurimise jooksul välja ei kutsutud. Sigridi emaga nad aga avameelselt suhtlema valmis ei olnud. Seetõttu kaebaski pere prokuratuuri kohtusse. Kohus leidis, et uurimises on tehtud menetlusvigu ning otsustas, et uurimist peab jätkama ja Sigridi sõbrannad tuleb üle kuulata, et tema surmas selgust saada.
Irenele ja Hugole tundub kummaline, et sellises IT-riigis, nagu me elame, ei suutnud politsei Sigridi telefoni lahti saada. Õnneks teadis klassiõde telefoni parooli.
Snapchati ohud
Noorte jutuajamised toimusid suures osas Snapchatis, kus vestlused kustuvad, ja osaliselt ka messenger’is. Just neid vestlusi lugedes hakkas kooruma teismeliste tüdrukute suhete sasipundar.
„Kui nad meil siin külas käisid... tundusid kõik nii toredad tüdrukud. Aga see toores ja ropp sõnavara, mis messenger’i vestlustes nende vahel käis, oli ikka päris karm...“ lausub Irene.
Irene kirjutas ka Snapchati klienditoele, kas oleks võimalik Sigridi vestlusi taastada. Ta sai vastuseks, et midagi pole teha, sõnumid kustuvad pärast lugemist ära, kui neid just ise ei salvestata.
„Miks peaks üldse Eestis olema lubatud selline rakendus? Kellele on kasulikud sellised keskkonnad, kus vestlused kustuvad? Lapsed on seal ju täiesti kaitsetud,“ leiab Hugo.
Kui osa suhtlusest poleks toimunud messenger’is, poleks pere midagi teada saanud.
Irene rõhutab, kui tähtis on enesetapu järel selle põhjuste uurimine lähedastele, et nad saaksid aru, miks see juhtus.
Probleemid said alguse, kui Sigridi sõpruskonda lisandus üks tüdruk ja Sigridi üks teine, väga hea sõbranna jäi mõneks ajaks tagaplaanile. Teismeliste maailmas ei ole selles midagi erakordset.
„Kas me saame jätkata nii, nagu enne?“ trükkis Sigrid oma surma õhtul telefonis väga heale sõbrannale.
Sõbranna, kes oli arusaadavalt haavunud, et ta vahepeal kõrvale lükati, vastas, et pigem mitte.
„Kui see on sinu otsus, siis palun too mu hauale lilli,“ kirjutas Sigrid ja lahkus vestlusest.
Sõbranna tegi, mida oskas: hommikuks oli Sigridi telefonis 26 vastamata kõnet temalt. Kuid Sigrid neid enam vastu ei võtnud.
Vestluste ajaloost selgus veel, et see ei olnud esimene kord, kui Sigrid kaaslastega enesetapust rääkis. Varem kirjutas ta ühes grupivestluses, et ei suuda nii jätkata, ja on mõelnud enesetapule. Üks tüdruk vastas seepeale, et on valmis talle selleks vahendeid laenama. Ilmselgelt ei osanud ta aimatagi, et Sigrid ei rääkinud seda lihtsalt niisama.
Viimasel õhtul rääkis Sigrid veel ühe sõbrannaga. Ta oli nii sügavalt õnnetu südamesõbrannaga suhete katkemise üle, et ütles: ta mõtleb tõsiselt endalt elu võtta.
Sõbranna kirjutas, et see ei ole lahendus.
„Okei, ah ma niisama rääkisin,“ vastas Sigrid.
Miks me sellest nii detailselt räägime? Sest vestlused enesetapumõtetest ei jõudnud mitte ühegi täiskasvanuni. Lastele polnud aga keegi õpetanud, kuidas selliste teemade puhul reageerida.
Vestlused enesevigastamisest ja enesetapumõtetest ei jõudnud mitte ühegi täiskasvanuni. Lastele polnud aga keegi õpetanud, kuidas selliste teemade puhul reageerida.
Ema mäletab, et tütar rääkis talle üht-teist sõbrannadega seoses. Et suhted ei suju enam, teda on reedetud, ja ta tahaks väga, et kõik oleks nii nagu varem.
„Arvasin alati, et meil on väga head suhted, me räägime kõigest...“ lausub Irene mõtlikult. „Keegi küsis minult hiljem, kuidas ta sai sulle nii teha. Aga teatud vanuses on sõprus number üks...“
See oli nn naeratav depressioon, arvab ta tagantjärele. „Et ma saan kõigega hakkama, olen tubli ega taha, et keegi teine muretseks. Kõige vähem veel ema.“
Et suhted Sigridit nii tõsiselt muserdasid, Irene arvata ei osanud. Lahangul selgus, et tütar oli tegelenud ka enesevigastamisega, kuid piirkondadest, kus seda polnud võimalik kellelgi teisel märgata.
Ühele sõbrannale Sigrid enesevigastamisest siiski ise rääkis. Kes ütles talle, et palun ära tee seda – täpselt nii nagu oskas. Ja hoidis sõbranna valusat saladust, sest Sigrid lubas talle: „Okei, ma enam ei tee.“
***
Ema oletab tagantjärele, et surma õhtul pidi murdepunkt tütre jaoks väga valus olema. Mis vestlused vahetult enne veel Snapchatis käisid, pere kunagi teada ei saa. Laupäeval pidi Sigridil olema trennis oluline sündmus. „Ta oleks tahtnud sinna minna ka 39kraadise palavikuga, et mitte teisi alt vedada...“
Tol kevadel pidi Sigrid lõpetama 9. klassi ja ta oli juba Tartu eliitkooli gümnaasiumisse sisse saanud, mille üle oli väga rõõmus. Ta käis veel ka Tallinnas ühe eliitkooli katsetel, aga tuli tagasi kindla veendumusega: sinna kooli ma küll ei lähe!
Ema meenutab: tütrele tundus, et seal oldi huvitatud ainult noore kõrgetest õpitulemustest, mitte inimesest endast. „Ta sai vestlusel isegi pahandada, et julges korra naerda. Et kas sa oled mingi lillelaps või, ei võta asja tõsiselt?“
Ütleme, et see oli õnnetus
„Ütleme, et juhtus lihtsalt üks õnnetus,“ soovitas Irenele üks lähedane pärast Sigridi surma.
Kuid naine polnud sellega nõus. Ta leiab, et neid lugusid peab rääkima. Sest see võib päästa mõne teise lapse elu.
Ema ei otsi tütre surmas süüdlasi.
Ta nõustus oma lugu rääkima, et vanemad teadvustaksid, kui tähtsad on teatud vanuses sõprussuhted. Ja et seadusandjad tegutseksid selle nimel, et noored saaksid koolis vaimse tervise alast haridust: igas koolis ja igas õppeastmes peaks lastele rääkima vaimsest tervisest neile eakohasel viisil. „Et kaaslased oskaksid märgata, kui asi on juba väga tõsine, ja millist saladust endale hoida ei tohiks. Mida oleks õige teha, kui sõber on hädas? Kust lapsed peavad seda teadma? Täiskasvanudki ei tea!“ arutleb Irene.
Ta leiab, et igas koolis peaks olema ka psühholoog, keda lapsed usaldavad ja kelle juurde nad saavad minna – mitte ainult viimases hädas, vaid ennetavalt.
Hugo tahab hoiatada sotsiaalmeedia ja suhtlusäppide ohtude eest. „Kui meie käisime omal ajal koolis, olid ka riiud, aga asju öeldi näost näkku. Siis jalutasid koju, sõid kõhu täis ja läksid magama. Järgmisel hommikul oli ehk tüli juba unustatud. Tänapäeval käib telefonis nonstop suhtlus edasi. Õhtul, kui aju on juba väsinud. Lapsed ei näe, mis emotsiooniga teine neid asju sealt telefonist loeb, milline mõju on kirjutatud sõnadel. Kui sa suhtled inimesega näost näkku, sa näed tema silmavaadet, kehahoiakut, hääletooni, oled ehk tähelepanelikum.“
Tundis puudust kogemusnõustamisest
Irene alustas tänavu sügisel kogemusnõustaja õpinguid. „Seda valu ei ole võimalik lõpuni mõista, kui sa pole ise seda läbi elanud,“ on ta veendunud. Kriisis on kogemusnõustajal psühholoogi ja psühhiaatri kõrval tugimeeskonnas oluline roll, usub naine.
Irene käis pärast juhtunut riigi poolt määratud kriisinõustaja juures. „Ta võib küll kõike teada leina etappidest, aga tal pole õrna aimugi, mida tunneb ema, kes on niimoodi lapse kaotanud. Et soovitus „liigu palju värskes õhus, jookse ennast tühjaks“ – see siin ei aita. Sa ei jookse oma lapse kaotuse valu minema.“
Pärast juhtunut oli Irene ainuke mõte tütrele järele minna. Uuringud näitavadki, et suitsiidiohvrite lähedased on ka ise suitsiidi riskigrupis.
Ta mõtles ja kaalus seda plaani peensusteni. „Kui mu sõbranna poleks mind ühel hommikul haiglasse viinud, siis täna mind enam ei oleks.“
Irenel diagnoositi haiglas raske kliiniline depressioon. Kuna tema ümber olid professionaalid ja ta võttis ravimeid, siis õnneks plaan ei realiseerunud.
Irene koges üllatusega, et isegi sellises kriisis leiavad mõned inimesed, et ravimeid ei peaks võtma. „Raske kliiniline depressioon võtab sul ikkagi reaalsustaju ära,“ teab ta. „Seda tuleb ravida, see viib ajukeemia tasakaalu, ravim ei võta emotsioone ära.“
Irene hakkas ka otsima kedagi, kellel oleks sama kogemus. „Leidsin sotsiaalmeediast Austraaliast ühe ema, ta oskas mind ära kuulata. Siis ma tundsin, et issand, ma ei ole selles üksi!“
Ka Irenet ennast on nüüd samamoodi üles leitud, sest ta ei ole teinud saladust, mis Sigridiga juhtus. Samal aastal võtsid endalt elu veel mitu andekat noort inimest.
Ühe poisi ema lõi Tallinnasse tugigrupi ja sealt tekkis ka idee teha Facebooki grupp lapse kaotanud vanematele: „Taeva lapsed – lapse kaotus läbi suitsiidi“.
Irene oli kolm kuud depressiooniga haiglas. Ta jagas mõnda aega palatit tüdrukuga, kes oli teinud enesetapukatse. Tüdruk tõrkus psühholoogiga rääkimast, kuid Irenega said nad jutule. „Ta ütles mulle, et pole kunagi mõelnud, mida see vanematega võib teha...“
Sellest on võimalik välja tulla
Tänaseks on Irene oma leina läbi töötanud. „Kui keegi oleks viis aastat tagasi mulle öelnud, et ühel hetkel tunned jälle elust rõõmu... ma oleks ta kuskile... kaugele saatnud. Võtab muidugi aega, et selleni jõuda, leinaetapid tuleb läbi teha, taastuda, otsida ja võtta vastu abi.“
Ta teab, et enesesüüdistamine – kuidas ma ometi ei näinud? – ei aita. „Kas ta tahtis, et sa näeksid, andis sulle ühegi vihje? Ei saa olla selgeltnägija,“ sõnab Irene.
„Juhtunut enam muuta ei saa, aga sellega on võimalik teha rahu, elada hetkes, nende inimestega, kes sulle jäänud on, ja pöörata tähelepanu neile. Nüüd tean, et sellest on võimalik välja tulla. Elu läheb edasi,“ kinnitab ta.
Irene korraldab nüüd Tartus tugigruppe lapse kaotanud vanematele. Nii mõnigi lapse kaotanud ema on öelnud, et suhtlemine teiste vanematega, kes on traumast taastunud, annab ka neile lootust, et ühel päeval läheb natuke kergemaks.
***
9 kuud pärast Sigridi surma sündisid Irenel ja Hugol kaksikud Maddisson Adelli ja Stella Mare. Irene teab, et Sigrid unistas, et kunagi paneb ta oma tütre nimeks just Maddisson Adelli. „Meil oli ühistest lastest juba varem Hugoga juttu olnud. Tol hetkel oli laste sünd minu ainuke lootusekiir.“
Kaksikud teavad, et neil on õde, kellega juhtus õnnetus, ja et tema keha on maa all, aga hing taevas. „Vahel nad küsivad, et kus tema hing seal üleval magab, kas hingel voodi ikka on. Ükskord Maddisson uuris: kaua ta seal taevas veel on, kuna ta juba maandub...?“
Kuigi seadus ütleb, et koolipsühholoogi abi peab olema kättesaadav igas koolis vähemalt nädala aja jooksul (kriisiolukorras järgmisel päeval), siis hetkel on koolipsühholoog olemas vaid 53% koolides.
Nn tulekahjude kustutamise peale läheb sageli enamik tööajast ära. Seda kurdavad väga paljud koolipsühholoogid. Koolipsühholoogi ülesandeks peaks kutsestandardi kohaselt muu hulgas olema korraldada ning läbi viia teavitus- ja ennetustegevusi.
Koolipsühholoogi teenus peab olema lapsele tagatud tasuta. Vanem ei pea erasektoris selle eest ise maksma, kui koolil psühholoogi ei ole. Kool peab sellisel juhul erateenuse kinni maksma.
Kooli vastutus on teha psühholoogi teenus niimoodi kättesaadavaks, et vanem või laps saavad otse pöörduda, mitte ei peaks seda kuskilt eraldi paluma minema.
Koolipsühholoogi abi kättesaadavuse parandamiseks avas Eesti Koolipsühholoogide Ühing koostöös haridus- ja teadusministeeriumiga koolipsühholoogide tasuta nõuandeliini nii õpilastele, õpetajatele kui lapsevanematele, kel on vaja koolipsühholoogiga nõu pidada. Eestikeelne nõuandeliin 1226 vastab igal tööpäeval kl 16–20.
***
Tahad olla kursis Ekspressi lugudega? Laadi alla ka äpp. Vaata SIIA
***
