Keegi peab selle välja ütlema: viis närust kirjanikupalka ei täida õiget eesmärki

1. detsembril kuulutati välja viis uut kirjanikupalga saajat. Kibestunud kirjanik Katrin Pauts pole olukorra ega süsteemiga rahul.

Jah, siin kirjutab pettunud ja kade kirjanik, kes riiklikku loomepalka juba jälle ei saanud. Teisalt on toosama kirjanik oma meelekibeduses teinud vaatlusi ja järeldusi, millest võiks ehk abi olla otsustamisel, kas loomepalku peaks olema praegusest palju rohkem. Või pole neid üldse tarvis? Praegused viis palgakest on paraku sotsiaalse viha ning eliidi eristamise ja kinnistamise tööriist, mille panus Eesti kultuurivaramusse on, kuidas viisakalt öeldagi, kaheldav.

Kui kirjanikupalk 2016. aastal kehtestati, oli selle ümber mäuramist ja kahtlemist kui palju. Tõnu Õnnepalu seisukohta teame kõik – palk on loojale ohtlik, see on sundus, vabadus võib kannatada. Mitte et riik midagi kontrolliks (vaadeldes, mida kirjanikupalgalised on kõigi nende aastate jooksul korda saatnud, erilise nõudlikkuse muljet küll ei jää), aga endal oleks ju nõme kohuslase tunne. Menukirjanik Andrus Kivirähk arvas juba aastal 2007, kui loomepalk veel kõigest jutuks oli, et mingit head nahka sellest tulla ei saa. „Mõned saavad palka, teised mitte. Kusjuures reaalselt tähendaks see muidugi seda, et ilma jääksid just need, kes seda raha kõige rohkem vajavad,“ arutles ta muu hulgas.