SÕJAPÄEVIK (675. päev) | Venemaa tõotab kättemaksu: Ukraina pommitas Vene suurlinna elurajooni. Kaja Kallas teeb Kiievi heaks uut „VEB Fondi“

Samal ajal, kui rindel kõnelevad kahurid ja raketid, proovib Eesti aidata Ukrainat uut moodi – nii, et Kiiev saaks Moskvat nuhelda venelaste endi rahaga.

675. sõjapäev algas Ukraina vastulöögiga eilse eest, kui venelased korraldasid sõja suurima raketirünnaku ning üle riigi hukkus vähemalt 30 inimest. Veel vähemalt 160 sai viga.

Ühest küljest näitas see Venemaa julmust. Teisalt esitles Ukraina õhukaitse puudulikkust.

Kiiev vastas toimunule veriselt. Seekord ei tabanud rakettide ja pommide rahe mitte ainult anastatud alasid (näiteks Donbassi), vaid ka Venemaa enda pinda – asi, mida enne sõda ei pidanud tavalised venelased võimalikuks.

Öisest rünnakust pälvis enim tähelepanu Brjanskis toimunu, sest seal sai pihta riigi üks suurimaid mikroelektroonika ettevõtteid Kremnõi. Plahvatusi kostis mujalgi Brjanski oblastis ning Belgorodis.

Venemaa kaitseministeerium teatas, et õhutõrje töötas ka Orlovi, Kurski ja Moskva oblastis. Mustal merel hävitati üks droonpaat.

See oli alles algus.

Venemaad vapustanud rünnak

Lõuna ajal tabasid raketid 330 000 elanikuga oblastikeskust Belgorodi, mis asub Harkivist umbes 50 kilomeetri kaugusel. Oblasti kuberner Vjatšeslav Gladkov teatas, et pihta sai elurajoon. Sotsiaalmeedias levinud salvestistest ongi näha, kuidas näiteks rakett plahvatab keset tänavat.

Venemaa uudised rääkisid esmalt viiest surnust. Nende ridade kirjutamise ajal oli hukkunute arv kasvanud neljateistkümneni. Viga sai veel 108 inimest, neist 15 alaealised.

Moskva linnapea Sergei Sobjanin nimetas Belgorodis juhtunut suureks tragöödiaks ning mõttetuks jõhkraks terroriaktiks.

Aga kuidas nimetada venelaste enda eilset rünnakut Ukraina linnade pihta?

Muidugi kanti Belgorodis toimunust kohe ette riigipea Vladimir Putinile.

Venemaa ettepanekul arutab ÜRO julgeolekunõukogu juhtunut Eesti aja järgi täna kell 23.00.

Venemaa välisministeeriumi hääletoru Maria Zahharova kuulutas, et Belgorodi rünnaku taga on Suurbritannia, kes „koostöös USAga õhutab Kiievi režiimi terroriaktidele, mõistes, et Ukraina relvajõudude vastupealetung on ebaõnnestunud“. Zahharova teatas, et London keelas Kiievil Moskvaga rahuläbirääkimisi pidada, panustades võidule lahinguväljal.

Venemaa kaitseministeerium väitis, et Ukraina ründas Belgorodi rakettidega, mis lasti küll alla, kuid rakettide risu ja osa kobarmoonast tabas kesklinna. Otsetabamuste korral olnuksid tagajärjed veelgi raskemad. Ministeerium tõotas, et kuritegu ei jää karistamata.

Ilmselt on venelaste vastus karm ehk uuele aastal läheb sõda vastu vägagi õudselt. Kui rindel olid kaotused viimase aja keskmisest väiksemad (Kiiev teatas, et tema väed viisid ööpäevaga rivist välja 750 vastast, Moskva 660 vastast), siis seda hullem on olukord rindest palju kaugemal, kus raketi- ja droonirünnakutes hukkuvad tsiviilisikud.

Õhtul läksid Belgorodi elanikud jälle paanikasse, sest linnas kõlasid paugud. Kuberner Gladkov rahustas rahvast, et seekord annavad hoopis venelased tuld Ukraina pihta.

Ja veel üks ebameeldiv uudis venelastele. Röövel tappis 90aastase mehe, kelle poeg töötab patriarh Kirilli pressisekretärina. Mõrtsukaks osutus Brjanski oblastist pärit tegelane, kes oli mitu korda kriminaalkorras karistatud ning sai kolooniast välja vaid seetõttu, et oli valmis palgasõdurina rindele minema. Ukrainast pistis aga mees plehku ja jätkas elu talle tuntud viisil ehk kurjategijana.

Samal ajal Tallinnas

Sõjas on sageli nii, et rindel toimuva kõrval on sama tähtsad või tähtsamadki sündmused, mis toimuvad kusagil kaugel.

Üks selline protsess toimub praegu Tallinnas, ilma et me sellele eriti tähelepanu pööraksime. Riigikogus ootab teist lugemist väheseksika nimega, kuid sisuliselt revolutsiooniline seaduseelnõu.

Vastuvõtmise korral avab see Ukraina abistamiseks täiesti uued võimalused, andes eeskuju kogu Euroopa Liidule ja isegi laiale maailmale.

Ühtlasi võib tekkida väga suur juriidiline segadus ja vihalaviin globaalsel tasandil.

Venemaa tähtsad ametnikud ja Kremlile lähedal seisvad oligarhidest ärimehed on harjunud olema peremehed mitte ainult omal maal, vaid laiama ka raja taga. Neile kuuluvad läänes suured ettevõtted, nad omavad mõisasid, villasid, katusekortereid ja muud kinnisvara, luksusjahte, eralennukeid ja palju muud.

Eesti tahab neilt säärase vara ära võtta ja anda vastu sertifikaadid – nii nagu 20 aastat tagasi jäi ports õnnetuid Eesti hoiustajaid oma säästudest ilma ja sai Eesti riigilt vastu kummalise VEB Fondi sertifikaate.

Nimelt on riigikogus arutusel „Rahvusvahelise sanktsiooni seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu“ (332 SE). See lubab Eesti riigil konfiskeerida Venemaa õigusvastastele tegudele kaasa aidanud inimeste ja ettevõtete varad.

Seni sai vara konfiskeerimist ehk ära võtmist rakendada vaid selliste tegelaste puhul, kes rikkusid rahvusvahelisi sanktsioone.

Nüüd tahab Eesti kasutada konfiskeerimist kõigi Kremli sabarakkude puhul. See on uus tase.

Selliste tegelaste vara pannakse oksjonile ja müügist saadava raha kavatseb Tallinn anda Kiievile.

Eraomand on püha ja puutumatu

Idee on jumekas ja üllas, kuid seda segab üks oluline asi. Eraomand on läänelikus õigusruumis püha. Seda ei tohi niisama kelleltki ära võtta. Seetõttu ei konfiskeerinudki Euroopa Liit, G7 riigid ja Šveits sõja alguses Vene riigi ja oligarhide vara, vaid ainult külmutasid selle. Külmutatud vara tuleb hiljem omanikule tagasi anda.

Euroopa Komisjoni juht Ursula von der Leyen, Eesti peaminister Kaja Kallas ja teised lääne liidrid uskusid, et selline finantsiline malakas aitab Venemaad põlvili suruda. Aga võta näpust – Moskval ei saanud otsa raketid, tankid ega raha.

Niisiis läks käiku faas nr 2: võtame külmutatud vara venelastelt ära.

Aga kuidas seda teha?

Igasugune riigistamine nõuab ju eraomanikule õiglase tasu maksmist. Kaja Kallase valitsuse soov on aga anda vara müügiga teenitav raha mitte venelastele, vaid Kiievile.

Eesti ametnikud leidsid sellele keerulisele õiguslikule probleemile omapärase lahenduse.

Välisminister Margus Tsahkna kirjeldas seda riigikogu põhiseaduskomisjonis järgmiselt: „Ukraina esitab Venemaa vastu nõude, mis baseerub kahjude registris fikseeritud kahjudel ja sellel dokumentatsioonil. Eeldus on see, et Venemaa seda nõuet ei tunnusta ja sellele ei reageeri. Kui nõue jääb rahuldamata, siis selle lepingu alusel esitab Ukraina selle nõude Eestile. Eesti realiseerib seejärel läbi halduskohtumenetluse varad, mis Eesti käsutuses on. Nende varade väärtus kantakse üle Ukrainale konkreetsete kahjude hüvitamiseks.“

Ehk tegemist on ettemaksuga Ukrainale tulevaste kahjuhüvitiste eest.

Ja kui Venemaa Ukrainale kahju hüvitab, siis saavad sertifikaatide omanikud oma vara müügist saadud raha Eesti riigi käest välja nõuda. „Seega, kuigi vara on teisele omanikule üle antud, on kehtestatav meede olemuslikult ajutine ja tagasipööratav,“ märgivad eelnõu koostajad.

See skeem meenutab riikliku VEB Fondi loomist jaanuaris 1993, kui Venemaa külmutas kahe siinse suure panga korrespondentkontod Vnešekonombankis.

Pauk oli tookord nii kõva, et Eesti finantssüsteemi ähvardas kokku varisemine. Panganduse päästmiseks lasi Eesti Pank, mida juhtis praeguse peaministri isa Siim Kallas, tõsta asjaga seotud nõuded spetsiaalsesse VEB Fondi.

Nii saidki kahe suure panga kliendid järsku teada, et neil ei olegi enam valuutahoiuseid, vaid hoopis müstilise fondi sertifikaadid.

Sertifikaadid lubasid Vnešekonombankist raha välja nõuda. Mõned nutikad kombinaatorid suutsidki sealt dollarid koju tuua.

Aga erinevalt praegu menetletavast eelnõust ei lubanud Eesti riik toona VEB Fondi sertifikaatide omanikele, et hüvitab neile Venemaale kinni jäänud raha. Suur osa sertifikaatide omanikest jäigi rahast ilma.

Välisministeerium märgib ka, et kui Eesti külmutab Vene oligarhide vara ning realiseerib Ukraina nõude, siis saavad oligarhid võimaluse selle raha oma riigilt ehk Venemaalt tagasi nõuda. See tähendab, kui Ukraina pöördub otse või kompensatsioonimehhanismi kaudu Eesti poole palvega hüvitada Venemaa põhjustatud kahju (kahju peab olema tõendatud) Venemaa vastaste sanktsioonidega külmutatud varade arvelt ning Eesti lubab külmutatud varad kasutusele võtta, siis saab oligarh esitada kahjunõude selle sama summa ulatuses Venemaa Föderatsioonile kui sõjakahju tekitajale ja nõuda raha tagasi.

Lääs tunneb huvi

Eestis seisab oligarhide külmutatud vara umbes 40 miljoni euro ulatuses.

Ent Eesti seaduseelnõu on üksnes finants-juriidiline „Nursipalu“ ehk katselava. Kui seadusemuudatused toimivad, siis saavad meilt õppust võtta teisedki riigid. Üks Briti ministritest uuriski välisminister Tsahkna käest, milline on siinne eelnõu.

Kui teised riigid järgivad Eesti eeskuju, saame rääkida suurusjärkude võrra suuremast summast. Seaduseelnõu seletuskirja kohaselt seisis oktoobri lõpus Euroopa Liidus külmutatuna ligi 17,6 miljardit eurot Venemaa päritolu eravara.

See on hiiglaslik summa, ent eelmise aasta kevadest on räägitud, et Läänes seisab külmutatuna koguni 300 miljardit Venemaa vara. Aasta tagasi lubas Ursula von der Leyen selle ära võtmisest teha Lääne ajaloo suurima „rahalise erioperatsiooni“.

Nüüd ei kõnele aga ükski Lääne tipp enam kogu selle summa ära võtmisest, sest valdav osa sellest kuulub Vene riigile ja selle kallale ei julge Lääs minna. Nii käibki praegu jutt vaid Venemaa eraisikute ja ettevõtete varast.

Aga seegi on parem kui mitte midagi.