Jonatan Vseviov: arvate, et meie võit oleks hirmutav, sest me piiridel asuks löödud, vihane Venemaa? Kaotus oleks palju hirmsam
(104)Väliministeeriumi kantsler Jonatan Vseviov rääkis TEDx Tallinna üritusel, miks Ukraina võidust sõltub kogu Euroopa edasine saatus. Ekspress avaldab kantsleri esitatud ettekande täismahus.
„Ükskõik kui ilus on strateegia, peaksite aeg-ajalt vaatama tulemusi.“
Winston Churchill
Ma olen Eesti diplomaat. Meie, diplomaadid, oleme jutuvestjad. Me kasutame oma huvide edendamiseks sõnu. Me räägime. Selline on meie töö.
Seega võib olla veidi üllatav, kui väidan, et rahvusvahelistes suhetes pole oluline, mida räägime. Oluline pole isegi see, mida me teeme. Ajaloo kujundamisel loeb ainult, millise tulemuse suudame saavutada. Tulemus on see, mis meid määratleb.
Venemaa täiemahuline sõda Ukrainas on kestnud kaks aastat ja selle tulemus ei ole veel selge.
Agressioon võib õnnestuda. Või see võib ebaõnnestuda. Üks on kindel: see sõda lõpeb – nagu on lõppenud ka kõik teised sõjad enne seda. Ühel päeval saabub rahu. Milline rahu meil saab olema, sõltub sellest, kuidas sõda lõpeb. See sõltub sõja tulemustest.
Kaalul on palju.
Ilmselgelt Ukraina jaoks. Aga ka Venemaa jaoks. Ja kindlasti ka meie, eurooplaste jaoks.
Ukraina võitleb oma ellujäämise eest mitte ainult riigi, vaid ka rahvusena. Te kõik olete kuulnud loosungit: kui Venemaa lõpetab sõdimise, ei ole sõda; kui Ukraina lõpetab sõdimise, ei ole Ukrainat. Ja see on tõsi – Ukraina kokkuvarisemine oleks katastroofiline. Me oleme näinud, kuidas see välja näeb. Nägime seda Butšas ja Irpinis ja me näeme seda praegu kõikidel okupeeritud aladel, kus Venemaa üritab ukrainameelsust kui sellist välja juurida.
Kuid ka Putin on otsustanud, et kaalul on Venemaa eksistentsiaalsed huvid. Et vaba ja sõltumatu Ukraina kui osa Euroopa rahvaste perekonnast on ohuks Venemaale ja tema nägemusele iseendast. See on viimane nael Nõukogude Liidu kirstus, mille hääbumist Putin ise on nimetanud „20. sajandi suurimaks geopoliitiliseks katastroofiks“.
Edukas Ukraina demokraatia võib tõepoolest olla Putinile ohtlik. Ärge unustage, et ta on alati väitnud, et Venemaa on küll paljuski euroopalik, kuid siiski põhimõtteliselt erinev. See idee Venemaa ainulaadsusest on ilmselgelt vanem kui Putin; see ulatub tagasi aega, mil Venemaa nägi end eraldi tsivilisatsioonina, millel on globaalsed ja ajaloolised ambitsioonid – nägemus sellest, et Moskva on kolmas Rooma, omamoodi tsivilisatsioonilise tõrviku kandja.
Idee Venemaa ainulaadsusest on vanem kui Putin. See on nägemus, et Moskva on kolmas Rooma, omamoodi tsivilisatsioonilise tõrviku kandja.
Just seda ideed Venemaa ainulaadsusest on Putin kasutanud, et õigustada oma valitsemissüsteemi, mis erineb sellest, kuidas meie Läänes end valitseme.
Samal ajal on Putin alati näinud Ukrainat Venemaa lahutamatu osana. Tegelikult on Venemaa algupära Ukrainas ja enne Moskvat – ning ammu enne Peterburi – oli Kiiev.
Tõeline Ukraina suveräänsus ei mahu sellesse pilti. Nii et kui äkki selgub, et ukrainlased otsustavad Venemaa ideest ära pöörduda, ehitada Euroopa stiilis demokraatiat ja selles edukaks osutuvad, kukub kogu Vene ainulaadsuse kontseptsioon kokku. Ja koos sellega ka suur osa põhjendusest, miks vene rahvas on määratud elama putinistliku võimu all.
Ja nii on Venemaa ikka ja jälle nii sõnade kui ka tegudega tõestanud, et tema eesmärgid selles sõjas pole muutunud. Nad tahavad kogu Ukrainat. Kõike seda.
Kuid Putini eesmärgid ei piirdu ainult Ukrainaga. Nagu Moskva sõja eel selgeks tegi, taotleb ta Euroopa julgeolekukorralduse põhimõttelist ümberkujundamist, kus NATO surutakse tagasi oma 1997. aasta eelsetesse piiridesse, luues puhvertsooni enda ja selle vahele, mida ta peab „tõeliseks Lääneks“.
Soov puhvertsooni loomiseks ei lähtu ainult või isegi mitte peajoones sõjalistest kaalutlustest. Kui nähtaks ohuna ainult NATO tanke, siis poleks Venemaa Ukrainasse tungides kindlasti oma ühiseid piire NATOga kaitsmata jätnud.
Ei, praeguses Euroopa julgeolekukorras ei karda nad NATO sõjalist kohalolekut Venemaa piiril. See on korra olemasolu kui selline, mida nad ohtlikuks peavad.
Edukas, demokraatlik ja ühendatud Euroopa on idee ja sellel ideel on märkimisväärne tõmbejõud. Inimesed väljaspool Euroopa piire soovivad elada nagu meie. See on lõppude lõpuks põhjus, miks Euroopa Liidu laienemine on olnud edukas ja miks see on üldse võimalikuks osutunud.
Ideede probleem on see, et nad kipuvad ületama riigipiire. Nõukogude võim sai seda oma nahal tunda, sest alternatiivse mudeli atraktiivsus ärgitas miljoneid inimesi Kesk- ja Ida-Euroopas püüdlema millegi muu poole ja lõpuks ka mässama kommunistliku võimu vastu.
Putin ise on sellest rääkinud, kuigi tõtt-öelda on ideede levitamine tema tõlgenduses Lääne eriteenistuste kätetöö, kusjuures enamik sellest aust läheb tavaliselt CIA-le. Tegelikult seletab ta sel viisil nii Ukraina Maidani revolutsiooni kui ka sellele eelnenud värvilisi revolutsioone: need on Lääne varjatud intriigide tulemus, mille eesmärk on õõnestada „Vene maailma“, rebida selle küljest tükke ja – lõpuks – destabiliseerida Moskvat ennast.
Euroopa idee elujõulisus tuleneb selle edukusest. Euroopa on jõukam kui kunagi varem ja kahtlemata jõukam kui Venemaa. Vaba Euroopa on nautinud enneolematut rahu – nii sisemiselt kui ka väliselt – ja kindlasti rohkem kui Venemaa. NATO vihmavarju all on Euroopa olnud turvaline.
Rikas, rahumeelne ja turvaline. Mis veelgi hullem – rahvusvaheline. Nende hulgas nii katoliiklased kui luterlased ja – õigus! – ka õigeusklikud. Kaasa arvatud nii erinevad inimesed nagu prantslased ja germaanlased, kreeklased ja baltlased ja – õigus! – slaavlased. Kus austatakse inimõigusi ja vabadusi. Demokraatlikult juhitud. Integreeritud. Ja tugevamad üheskoos.
Oht Venemaa piiril. Mitte sellepärast, mida me teeme, vaid sellepärast, kes me oleme.
Ja kõik see kohe Venemaa piiril. Oht. Mitte sellepärast, mida me teeme, vaid sellepärast, kes me oleme. Sest kui Euroopa mudel jätkab edu, siis inspireerib see kindlasti Venemaal neid, kes loodavad sarnaselt demokraatlikku – ja euroopalikku – tulevikku. See on tõepoolest oht Putini režiimile. Ükskõik, mida CIA teeb või ei tee.
Nii et kas tahame seda või mitte, meie, eurooplased, oleme juba selles sõjas osalised. Mitte kineetiliselt, ei. Vähemalt mitte veel. Kuid meie eksistentsiaalne huvi – elada ühtse ja demokraatliku Euroopana – on otseses vastuolus Venemaa huviga kujundada ümber praegune Euroopa julgeolekukorraldus. Ja Ukraina eksistentsiaalne huvi eksisteerida on vastuolus Venemaa huviga säilitada impeerium.
Kaotus Ukrainas ei tooks kohe kaasa Euroopa projekti kokkuvarisemist. Kuid see oleks selle katalüsaatoriks.
Võib võtta aega, et inimesed tunnistaksid meie kaotust. Lõppude lõpuks oleme me Läänes väga head oma kaotuste varjamises. Me oleme väga head PR-töötajad. Nii saavad demokraatlikult valitud valitsused ametisse – nad seletavad, veenavad ja loovad narratiive. Seega on loomulik, et kui kaotame, siis kipume seda kaotust hästi ära seletama, seda varjama.
Me tähistame oma võite konkreetsete kuupäevadega; meie kaotustel on ebamäärasemad tähtpäevad, kuid need on siiski kaotused. Selle eest ei saa peita.
NATO sõda Afganistanis on hea näide. Me kaotasime selle sõja. Taliban on tagasi võimul. Aga millal me selle kaotasime? Kindlasti mitte siis, kui viimased USA lennukid sealt dramaatiliselt lahkusid. See juhtus mõni aeg varem.
Võidukas Venemaa ei peatuks. Ta lakuks haavad ja läheks edasi. Eelistatavalt konverentsilauas koos teiste „suurriikidega“, kus nad püüaksid jõupositsioonilt pidada läbirääkimisi Euroopa uue julgeolekukorralduse üle. Euroopa, kus osade eurooplaste saatus otsustataks üle nende peade. Ja kus meie aja Chamberlainid kuulutaksid kindlasti taas, et nad on toonud rahu meie eluajaks. Püüdes taas rahuldada agressori nälga, söötes talle teiste vabadust.
Meie, eurooplased, teame, kuidas need lood lõpevad. Need lõpevad katastroofiga. Meie kõigi jaoks. Ja kindlasti ka Euroopa projekti jaoks sellisena, nagu me seda tunneme.
Sõjad saavad läbi, kui üks pool ei ole enam võimeline või valmis oma strateegilist kurssi hoidma. See pole ainult võitlus relvadega. See on eelkõige tahte võitlus. Ilmselgelt mõjutavad selle sõja tulemust arengud lahinguväljal, kuid need üksi ei otsusta seda. Isegi kui Ukraina suudaks iga Vene sõduri oma piiridest välja tõrjuda, võiksid Vene raketid ikkagi jätkata Ukraina linnade pihta sadamist.
Tavaliselt järgivad sõjad teatud mustrit, kus pärast esialgset šokki – ja ühe poole kiireid võite – arenevad nad omamoodi platoo suunas. Asjad rahunevad maha. Mõlemad pooled püüavad edasi liikuda – mitte ainult sõjaliselt, vaid ka üldise sõjastrateegia osas –, kuid tundub, et valitseb patiseis. Platoo ajal võib tunduda, et see kestab igavesti. Nii nagu võis tunduda ka teise maailmasõja idarindel 1943. aasta alguses, kui natsid ei suutnud selgelt Nõukogude Liitu nokauti lüüa ja Nõukogude Liit ei paistnud veel suutvat sakslasi välja tõrjuda. Elu sõdivates pealinnades oli naasnud tolle aja standardite järgi peaaegu normaalsele tasemele.
Kuid platoo ei kesta igavesti. See lõpeb ühe või teise poole kokkuvarisemisega, ja suurte sõdade puhul kipub kokkuvarisemine olema fundamentaalne. Kaks aastat hiljem oli Punaarmee Berliinis.
Sõjad on kulukad. Nad on väsitavad. Me tunneme seda siin Euroopas, kui majutame Ukraina põgenikke, suuname oma majandust ümber ja anname märkimisväärseid ressursse Ukraina eesmärgile. Ukraina tunneb seda ilmselgelt – kõige rohkem selle sõja kohutavate inimohvrite kaudu. Ja ärge muretsege – Putini režiim tunneb seda sõjaliselt, majanduslikult ja poliitiliselt. Kõik kannatavad. Kõik kihutavad platoo lõpu suunas. Üks jõuab sinna esimesena. See pool kaotab.
Kõik kannatavad. Kõik kihutavad platoo lõpu suunas. Üks jõuab sinna esimesena. See pool kaotab.
Kui sõjad lõpevad, ei keri ajalugu ennast maagiliselt tagasi nulli ega alusta uuesti sõjaeelsest päevast, nagu poleks vahepeal midagi juhtunud. Ei. Ajalugu läheb alati edasi. Nii nagu pärast esimese maailmasõja lõppu ei hakanud Euroopa maagiliselt uuesti sealt, kus enne ertshertsogi mahalaskmist olime – ei, kõik muutus. Ajalugu läks edasi. Ja meil oli põhimõtteliselt teistsugune maailm. Päev pärast teise maailmasõja lõppu ei pöördunud ajalugu tagasi 1939. aasta 31. augusti, vaid läks edasi, muutunud maailma.
Sama juhtub ka siis, kui see sõda lõpeb. Me astume uude ajastusse, kus Ukraina, Venemaa ja Euroopa on põhjalikult muutunud ning – mis võib-olla veelgi olulisem – rahvusvahelises elus on uued normid, mida ei kujunda mitte meie sõnade elegantsus või tegude kangelaslikkus, vaid tulemus, mida suudame saavutada.
Sõltuvalt selle sõja tulemusest saab normiks, kas suurem riik võib oma väiksema naabri piire jõuga muuta või mitte.
Sellest saab norm, et suurem riik võib otsustada, kas tema väiksem naaber saab eksisteerida mitte ainult riigina, vaid ka rahvusena, või siis mitte.
Agressioon riigivõimu vahendina kas diskrediteeritakse või muutub normiks, et teatud asjaoludel võib maailma suurjõud karistuseta agressiooni toime panna.
Kui me lubame, et territoriaalne terviklikkus ja suveräänsus taanduvad vaid tühjadeks sõnadeks aegunud lepingutes, siis näidake mulle Euroopa kaardil piiri, mis jääb endiselt turvaliseks.
Kui me lubame mõjusfääride kontseptsioonil ajaloo prügikastist tagasi tulla, nii et suurriigid jagavad omavahel mandreid, siis näidake mulle ühtki riiki sellel planeedil, mis on piisavalt suur, et end turvaliselt tunda. Te võite osutada mõnele suurriigile, kuid ma kahtlen, kas nende hulgas on mõni Euroopa suurriik.
Kui lubame mõjusfääride kontseptsioonil ajaloo prügikastist naasta, siis näidake mulle riiki, mis on piisavalt suur, et end turvaliselt tunda.
Ja lõpuks, kui me lubame tallamist kõige elementaarsematel rahvusvahelistel reeglitel nii, et neid rikutakse meie vahikorra ajal, meie tagahoovis, siis öelge mulle, kes me siis oleme. Jah, meie – eurooplased, kes me oleme väitnud, et seisame reeglitel põhineva rahvusvahelise korra eest. Meid ei määratle mitte lausutud sõnad ega tehtud teod, vaid tulemused, mida suudame saavutada. Kui meid ei määratle enam see idee, mis meid siis veel ühendab? Mitte miski. Absoluutselt mitte midagi. Ja siis seisame me 21. sajandi turbulentside ees mitte ühtse Euroopa, vaid tülitsevate keskmise suurusega riikide kogumina, kes süüdistavad üksteist lüüasaamises, mis kindlasti tundub välditavana.
21. sajandi ähvardavad väljakutsed ei ole põhjus, miks Ukrainale selg pöörata, vaid just põhjus, miks me peame saavutama Ukraina võidu.
Ajaloo eest peitu pugemine pole võimalik. Me ei saa seda teha. Me võime kas võita või kaotada. See on valik. Minu ettepanek oleks võita. Ja sundida Venemaad oma kurssi muutma ja end tagasi Venemaale tõmbama.
See, et Venemaa tõmbuks tagasi Venemaale, on lõppude lõpuks meie poliitika lõppeesmärk. Mitte midagi muud.
Aga mitte midagi vähemat.
Selleks peame veenma Moskvas võimul olevaid inimesi, et nende strateegia ei ole jätkusuutlik ja et nende endi huvides on kurssi muuta.
Seda on võimalik teha. Ja seda on tehtud ka varem. Alles hiljuti oli Moskva sunnitud kurssi muutma ja end Ida-Euroopast tagasi tõmbama, ilma et nende pihta oleks lastud ühtegi lasku. Asjaolu, et me oleme vabas Eestis, osana ühinenud Euroopast, on selle tõestuseks.
Meid, eurooplasi, on üle 400 miljoni. Koos meie NATO-liitlastega on meid miljard. Kõige jõukamad inimesed sellel planeedil, kellel on suurim sõjaline liit, mida maailm kunagi näinud on. Ja me võitleme oma tuleviku pärast riigiga, mida senaator John McCain kord kirjeldas kui tuumarelvadega bensiinijaama.
Võitleme oma tuleviku pärast riigiga, mida senaator John McCain kord kirjeldas kui tuumarelvadega bensiinijaama.
Seis ei tohiks olla isegi tasavägine. Aga see on. Sest Putin usub, et kurnamissõjas on aeg tema poolel.
See veendumus on tema võiduteooria viimane nurgakivi: et pigem varem kui hiljem osutuvad demokraatiad nõrgemaks. Et me valime kursimuutuse ja et lõpuks vannub meie tahe alla.
Me peame tõestama, et see argument on vale: et aeg ei ole mitte tema, vaid meie poolel ja et just pikemas perspektiivis on demokraatiatel autokraatiate ees eelis. Ükskõik, kes meie järgmised valimised võidab või kui tormilised meie poliitilised kampaaniad ka ei tunduks.
Üks võimalus selleks on viia see küsimus sõltumatute kohtute ette ja taotleda seal vastutuse võtmist. Sõjakuritegude eest – nagu seda teeb Rahvusvaheline Kriminaalkohus – ja agressioonikuriteo eest, mille puhul peame looma erikohtu. Teine võimalus on konfiskeerida Venemaa külmutatud varad ja kasutada neid Ukraina ülesehitamiseks. Mõlemad viitavad samale seisukohale – et meie poliitika on püsiv ja jätab püsiva mõju, mida ükski meie tulevane valitsus ei saa kergesti ümber pöörata.
Ja me peame võimalikult kiiresti edasi liikuma Ukraina tulevase Euroopa Liidu ja NATO liikmelisuse suunas – see on eesmärk, mis tagaks nii Ukraina julgeoleku kui ka Euroopa stabiilsuse.
Et mitte ainult meie, vaid ka Putin ning teda ja tema poliitikat toetavad inimesed usuksid, et me oleme tõepoolest jõudnud punkti, kust pole enam tagasipöördumist. Et aeg on tervikliku, vaba ja rahumeelse Euroopa poolel. Ilma mõjusfääride või hallide tsoonideta.
Nüüd ütlevad mõned, et survestada tuumariike kurssi muutma võib olla ohtlik. Isegi hoolimatu. Et see võib viia kontrollimatu eskaleerumiseni. Mõned võivad isegi rääkida seda kuulsat lugu rottidest, keda lükatakse kööginurka, mille järel ei jää rottidel muud üle kui rünnata.
Selles loogikas on kaks suurt viga.
Esiteks, venelased ei ole äkki aru kaotanud. Nad on endiselt ratsionaalsed. Ja nad teavad, et ka NATO on tuumaliit. Hirmutamine toimib mõlemat pidi. Venemaa kasutab tuumaretoorikat mitte selleks, et meid heasüdamlikult meie peatse huku eest hoiatada, vaid selleks, et meid hirmuga halvata. Et panna meid kõhklema. Tarduma, isegi kui mitte lõplikult. Kaaluma veidi kauem, kui püüame otsustada, kas anda Ukrainale Lääne relvastust, mis veel hiljuti oli tabu.
Me oleme neid tabusid murdnud ja Venemaa on ikka käitunud ratsionaalselt, kuid pidage meeles, et aeg on oluline: me ei ole staatilises keskkonnas, me oleme võidujooksus konkurendiga, kes püüab meid ja Ukrainat edestada. See on Venemaa tuumaretoorika põhjendus – osta aega, mitte hävitada planeeti.
Enam pole aeg muretsemiseks rottide rünnaku pärast. Nüüd on aeg sellega tegeleda.
Ja rottidel... Noh, daamid ja härrad, kas te ei ole tähele pannud? Rott on juba rünnakul. Ja ta ei ole enam köögis. Ta ründab meid keset elutuba, olles juba kuulutanud köögi oma omandiks.
Nii et nüüd, selle asemel, et lihtsalt üritada meid korrumpeerida odava gaasi lubadusega, õõnestades samal ajal salaja meie demokraatiat ja tappes inimesi polooniumiga meie tänavatel, on rott lõpuks ometi rünnakul, püüdes meid oma kodudest välja tõrjuda.
Enam pole aeg muretsemiseks rottide rünnaku pärast. Nüüd on aeg sellega tegeleda. Või elada koos tagajärgedega, mis tulenevad sellest, et Euroopa on lõhutud ja osaliselt roti poolt juhitud.
Kui te arvate, et meie võit oleks hirmutav, sest meie piiridel asuks löödud ja potentsiaalselt destabiliseeritud Venemaa, siis kujutage ette meie kaotust. See oleks veel palju hirmsam.
Ja kui te arvate, et olukord pole kindlasti nii mustvalge ja et võib-olla saaks välja töötada mingi kompromissi, kus osa Ukrainast loovutatakse rahulubaduste eest, siis mõelge uuesti. Mõelge, kas Venemaa on tõepoolest muutnud oma eesmärke või kasutavad nad kerge väljapääsu ahvatlust kui lõksu, mille eesmärk on lõhkuda meie ühtsus, et nad saaksid oma rünnakuga jätkata.
Ja siis mõelge pikalt ja põhjalikult meie enda Euroopa ajaloole.
Ja te mõistate, et mõnikord on mõned asjad just nii mustvalged, nagu need näivad.
Tulemused on olulised.
