Käpardlik juhtimine või survestamise peen kunst? Parmase ja Laaneti tüli on halb nii või teisiti

Võimalik, et prokuratuuri juhtimises ei ole kõik viis pluss. Võib-olla saaks Andres Parmas olla parem peaprokurör. Aga see ei tähenda, et justiitsminister Kalle Laaneti tegevust ei peaks läbi valgustama.

Pühapäeval avaldas Eesti Ekspress loo, kus prokurörid süüdistavad justiitsministrit nende töösse sekkumises. Tegemist on tõsise teemaga, sest prokuratuur on sõltumatu asutus, mis teeb oma otsused ise. Poliitikud ei suuna ega nõusta, ei osale menetlustes kaasamõtlejana ega paku abi. Vastupidi – nad võivad sattuda seadusega pahuksisse ja hoopis prokuratuur hakkab nende tegevust uurima. Võimude lahusus on endiselt oluline. Ei tohi tekkida olukorda, kus minister saaks mõjutada näiteks oma parteikaaslase kohta käivat uurimist. Isegi sellist kahtlust ei tohi olla.

Prokuratuur on viimastel kuudel jäänud kriitikarahe alla. Keeruline öelda, kas põhjendatult. Las sellele annavad hinnangu eksperdid. Kuid on üllatav, kui kiiresti Laaneti ja Parmase hõõguva tüli ajal on kõlanud seisukoht, et justiitsministri tegevuses polegi midagi luubi alla võtta. Hoopis on soovitatud veel jõulisemalt sekkuda prokuratuuri juhtimisse ja kord majja lüüa. Haritud ja Euroopa väärtusi hindavad eestlased oleks nagu võimude lahususe ära unustanud. Justiitsminister küsivat lihtsalt küsimusi.