Kui tahate mõranenud meeleolumuusikat, siis olete absoluutselt õiges kohas
Kui tahate selge personaalsusega laule, siis New Yorgi alternatiivrokilegendi Kim Gordoni sooloalbumilt ei pruugi neid leida, kirjutab Tõnis Kahu.
Osa minu suhtlusest nüüdseks lagunenud New Yorgi ansambliga Sonic Youth oli alati see, kuidas ma parajasti nende seisundit enese jaoks kirjeldasin – olgu või endamisi ja muusikat parasjagu kuulamatagi. Lihtsalt oli huvitav pealt vaadata, kuidas too bänd liikus kogu aeg pigem millestki eemale kui millegi poole. Ja erinevad stiilielemendid – kitarri-noise, Ühendriikide minimalistlik avangard või kalkuleeritud rütmiline transs, mis võis, aga ei pruukinud meenutada krautrock’i – mahtusid kõik kuidagi iseenesest nende organismi ära ja lahustusid seal üldist kulgemisteekonda häirimata.
Vahetult enne Sonic Youthi lagunemist oli ansambli looming mitmes mõttes veelgi avatum kui algusajal. Seega on kuidagi loogiline, et kohates nüüd bändi kitarri- ja bassimängijast lauljatari Kim Gordoni järjekorras teist sooloalbumit, tundub see olevat ilmunud justkui eikuskilt ja eimillestki, pigem tulevikust kui minevikust, abiks produtsent Justin Raiseni (Charli XCX, Lil Yachty, Drake jt) ülesässitatud agressiivne masinapark.
