NÄDALA FILM | Auschwitzi kõrval elava perekonna argielu peegeldab meid kõiki

„Huvivöönd“ on nagu praegune maailm, kus elame sõjas ja kriisi veerel, aga üritame selle mõju vältida, kirjutab Kaspar Viilup.

Jonathan Glazeri „Huvivööndist“ on palju räägitud, seda on auhinnatud, Oscaridki (parim võõrkeelne film ja parim heli, lisaks kolm nominatsiooni) on võidetud ja seda igati põhjendatult. Seejuures on kõige märkimisväärsem fakt, et film ei jäta naljalt külmaks ühtki vaatajat, sest ka need, kes seda vihkavad või jälestavad, teevad seda kirglikult ja kogu südamega.

Otseselt ei pane ma mittemeeldimist ka kellelegi pahaks, sest Jonathan Glazer, kelle eelmisest täispikast filmist „Naha all“ on möödas kümme aastat, ei ole kunagi soovinud vaatajat kinotoolis mugavate käsitlustega unne suigutada, pigem sakutab ta sind vahetpidamata käisest ega luba sul end sugugi turvaliselt tunda. Pinge ja ärevus on õhus, isegi neil hetkedel, kui ratsionaalselt vaatab ekraanilt vastu äärmuslik tüünus. Ja noh, muidugi ajab närvi, kui ei saa aru, miks režissöör nii teeb ja miks film ootamatult üht- või teistmoodi tundma paneb.