„Olen saanud teatriga seotud kire järjest rohkem rahuldatud õpetades ja lavastades,“ lausub näitleja Tambet Tuisk, kes sarjaga „Varastatud lootus. Armukelm“ teeb režissööridebüüdi. Teda portreteerib Tiiu Suvi.
Oleme ära mugandunud ja tegelikult või sees, et meil üldse nii väikeses riigis ja maailmanurgas selline festival on, ütleb Andrei Liimets Peeter Kormašovile.
„Protseduur“ on üks aasta meeldejäävamaid filme nii sisult kui vormilt.
Filmikriitik Tristan Priimägi annab kümme välksoovitust tänavusest PÖFFI kavast.
Kinotabelis on enne PÖFFi natuke vaiksem ja lisandus vaid kolm uut filmi.
Meie kandi metsades filmitud Hollywoodi õudukas on tegelastel eemaldatud häälepaelad, Kaspar Viilupi hinnangul kaotavad aga vaikimise tõttu ka kõik muud elemendid filmis oma mõjukust.
Kinolevis võttis parima tuule alla kodumaine dokumentaalfilm.
Katharina Kala vaatas „Mina, kaptenit“, mille hea režii ja kahe noore peategelase näitlemine haaravad vaataja hõlpsasti kaasa.
Emel-Elizabeth Tuulik pidi suurde viisikusse kuuluva Toronto filmifestivali ülevaate kirjutama telefoniga, sest arvuti andis otsad.
„Öeldakse, et sotsiaalne kunst on mõttetu, sest see on alati sammukese ühiskonnast maas, aga mina tunnen vajadust olla dialoogis,“ ütleb režissöör Liina Triškina-Vanhatalo. Jutuaineks on tema uus film.
Kinolevis juhib Tim Burtoni õuduskomöödia „Mardikamahl, mardikamahl“.
Enne Anastasia Trofimova dokumentaalfilmi „Venelased sõjas“ linastumist Toronto filmifestivalil vallutasid protesteerijad kinoesise, kirjutab Emel-Elizabeth Tuulik.
Uus film „Viirastused“ võiks olla päris hea, aga muutub kohati melodramaatiliseks seebikaks.
Soe soovitus, aga olge hoiatatud ka. Mõlemat korraga, parimas mõttes, kirjutab Kaspar Viilup hull-andeka kreeklase värskest teosest.
Kinodesse on jõudnud omapäraseid komöödiaid, mida pole nutikas maha magada.
Villu Kanguri järelhüüe sõbrale ja kolleegile – režissöörile, stsenaristile, filmiajakirjanikule ja -ajaloolasele.
Paola Cortellesi „Homme on ka päev“ näitab, et 80 aastat tagasi olid koduvägivallamustrid samasugused kui praegu, kirjutab Katariina Libe.
„Olgem ausad“ on Areeni rubriik, kus kultuuriinimene räägib asjadest, millest ta tavaliselt ei räägi.
Katharina Kala vaatas Tallinna sadamas filmitud pinevat ahistamisdraamat.
„Huvivöönd“ on nagu praegune maailm, kus elame sõjas ja kriisi veerel, aga üritame selle mõju vältida, kirjutab Kaspar Viilup.
Netflixi kultussarja tutvustab selle kuuele hooaajale kaasa elanud moeekspert Aljona Eesmaa.
Andrei Hvostov vaatas Mihhail Lokšini versiooni „Meistrist ja Margaritast“ ning esitab lühida ülevaate.
Ragnar Teeveer leiab, et uus „Düün“ on kohustuslik kõigile, kellele meeldis esimene osa, ja soovituslik neile, kelle jaoks loo algus liiga uimane tundus.
Bond ja Bourne ei pea muretsema, et keegi neid salaagentide pjedestaalilt tõukab, kirjutab Laurence Boyce.
Anne Vetiku vanaema Karin ei oleks ilmselt „Ferrarit“ heaks kiitnud, Annele see-eest film sümpatiseeris.
Johannes Lõhmus arvustab Martti Helde metsadokumentaali „Vara küps“.
Joosep Ehasalu vaatas Yorgos Lanthimose hittfilmi, mille iga tahk on vildakil ja mille peategelane eirab õndsas teadmatuses kõiki sotsiaalseid konventsioone.
Kaspar Viilup vaatas „Tõotatud maad“, mis on nagu üleelusuurune „Tõde ja õigus“ ja antivestern.
Laurence Boyce otsib vastust küsimusele, kas kogu see šokolaad tekitab lõpuks heaolutunde või ainult hävitab hambaid.
