Internetivalvur Maarja Punak väldib uuesti läbipõlemist: mul läks kolm-neli aastat, et sellest välja tulla

„Poliitikuga vaidlemine pole politseile kohane. Aga kui tegu on lausvalega, siis sekkun,“ ütleb südikas politseikapten Maarja Punak, kellest on saanud omamoodi suunamudija.

Esimesi politseiülesandeid täitis Maarja Punak (39) juba 20 aastat tagasi Pirital jalgrattaga patrullides. Jälgis, et rannas poleks liputajaid ega narkotarvitajaid. Ta mäletab, kuidas mändide vahelt paistsid väiksed tulekesed. Kui patrull ligines, opioidi kuumutavad tegelased kadusid. Tal on meeles ka üks püsiliputaja, kes sisekaitseakadeemia lähedal end ilmutas – oks näo ees, et teda ära ei tuntaks.

Karmide teemadega on Punak politseis algusest saati kokku puutunud. Esmalt noorsoopolitseinikuna. Need noored, kellega ta 15 aastat tagasi töötas, tunnevad ta praegu tänaval ära ja teretavad. „Sest ma pole kunagi olnud kuri politseinik,“ arvab ta ise. „Trahvi tehes selgitasin, miks, ja kuidas edasi minna nii, et eksimus heastada.“