Arvatakse aga, et see oli hoopis strateegiline valik, et teda ei seostataks Kaja Kallase valitsusega. Michal on juba pikemat aega peaministri ameti peale hammast ihunud. Seetõttu pole ka tema suhted Kallasega olnud kõige soojemad. Ent Michal ei ole oma võimuiha kunagi bravuurikalt väljendanud nagu Pärtel-Peeter Pere, kes „tahtis Kõlvarti pead ja Kõlvarti tööd“. Michal on olnud kannatlik, tagasihoidlik, „ah mis nüüd mina“-suhtumisega, ent samal ajal töökas ja tõhus, planeeritult oma pikaaegse unistuse – peaministri tooli poole püüeldes.