Ari Matti avab eksklusiivses intervjuus USA eduloo tagamaad: „Minuga on juhtunud maagilisi asju, lausa ulmelisi“
(32)Ari Matti Mustonen (32) avab Eesti Ekspressile, kuidas ta sai maailma populaarseimas stand-up-komöödia saates „Kill Tony“ püsikoomiku koha ja peadpööritavast edust, mis sellele järgnes. „Minuga on juhtunud maagilisi asju, lausa ulmelisi.“
Aastal 2013. saavad ühe väikese Melbourne’i komöödiaklubi bäkkaris kokku seitse aastat kohalikus skeenes tegutsenud Marc Oszhka ja stand-up’is oma esimesi samme tegev seljakotirändur, 21aastane Ari Matti Mustonen.
Marc on hustler nagu sajad temasugused Austraalia metropolis, ta teeb viie- kuni kümneminutilisi esinemisi seal, kus saab, unistades suurtest lavadest. Lootes kellelegi silma jääda. Täpselt nagu Ari.
Suits hambus, oodates, millise koomiku nimi ämbrist loosi tahtel välja tõmmatakse ning kumb inimtühjale saalile varem esineda saab, pöördub Marc Ari poole ja küsib: mis su eesmärk on?
„Ma ütlesin talle: all the way (ee „lõpuni välja!“ – EE)!“ naeratab Ari. „Ta ütleb siiamaani, et mõtleb sellele lausele korra nädalas. Et kuidas sa teadsid juba esimesel kuul? Teised ümberringi olid juba ammu loobunud. Ta räägib seda nüüd kõigile, kes minu kohta seal küsivad.“
Ari lugu on nüüdseks linnalegendi staatuses mitmel pool, kus ta aastate jooksul läbi lüüa on üritanud: Austraalias, Tais, Kanadas ja mujal. Ta töötas aastaid mudeli järgi, et teeb Eestis tuuri, kasutab teenitud raha, et välismaale lennata, tuleb tagasi, teenib uuesti raha ja läheb taas välismaale üritama.
Kuni miski viimaks klikkis.
Läks vaja veel üht nime ämbrist tõmbamist – seekord maailma tuntuimas komöödiasaates „Kill Tony“ –, et Ari Matti rahvusvahelisele karjäärile täiskäik sisse lükata. Järgnes sündmuste virvarr, mis on hoomamatu veel Arile endalegi ja mille lõpuni mõistmiseks tuli Eesti Ekspressil Ameerikasse kohale lennata.
„Ma võin ennast ise staariks teha!“
Kui Ariga tema uues kodulinnnas Austinis kohtume, näitab termomeeter 35 kraadi. Ja mitte päike-lagipähe-35-kraadi, vaid päike-pilve-taga-35-kraadi, mis on kuidagimoodi veel hullem. Õhus pole hapnikku, on vaid kuuma betooni lõhn ja sadade mööda vuravate kastiautode heitgaas. Texas pole just kõige sõbralikum keskkond inimestele – nagu Ari –, kellel pole autojuhiluba ja kes peavad jala või ratta seljas hakkama saama.
„Paljud võimalused mu elus on auto puudumise tõttu väga piiratud,“ ütleb Ari täiesti tõsiselt. „Aga nüüd aina rohkem hakkab linn mulle peale kasvama – mul on oma sõbrad, oma väikesed kohvikud, kus ma saan kirjutada, mingisugune mugavustsoon hakkab tekkima.“
Mõne kuu jooksul, mis ta siin on olnud, on ta enda sõnul kätte saanud „linna võtmed“: ta võib täna sisse astuda praktiliselt ükskõik millisesse Austini komöödiaklubisse – tema nägu plakatil müüb iga mõõduka suurusega saali mõne tunniga välja. See on jaburalt kiire tõus, aga lihtsalt nõnda mõjukas on hetkel maailma populaarseimas stand-up-komöödia saates „Kill Tony“ püsikoomiku koht. Nähtavus, mida annab pea iganädalane esinemine selles saates, on konkurentsitu.
Kuidas ta selle koha kindlustas?
„Mul oli esimesest õhtust alates siin juba täiskäik sees,“ meenutab Ari möödunud aasta lõpus Austinisse maandumist. Esimese asjana läks ta prooviesinemisele Joe Rogani komöödiaklubisse Comedy Mothership, kus hindajaks legendaarne talendimänedžer ja Rogani parem käsi Adam Egot. Kui enamik inimesi saavad seal esinemiseks kolm minutit, siis Ari sai viis, sest tema kohta oli sooja sõna öelnud hinnatud koomik Sam Tallent, kellel Ari oli varem aidanud Tartus ja Helsingis sõusid korraldada.
Juhuslikult oli Tallent panelist ka selsamal õhtul filmitavas „Kill Tony“ saates. Selleks hetkeks oli Aril taskus ka teine soe soovitus – edukat prooviesinemist kiitnud Adam Egoti oma. Mõlemad jõudsid „Kill Tony“ saatejuhi Tony Hinchcliffe’ini, kes otsustas saate tavapärasest formaadist hetkeks kõrvale kalduda. Ari kutsuti lavale, kuid mitte loosi tahtel nagu kõik teised.
AJALOOLINE HETK: Vaata, kuidas Ari Matti esimest korda „Kill Tony“ lavale kutsuti.
Ari läks teist korda Austinisse tänavu mais. Ta teadis, et eduka avaesinemise järel on ta Comedy Mothershipis oodatud külaline. Tal ei olnud aga aimugi, et läheb vaid mõni nädal, kuni Tony Hinchcliffe tuleb tema juurde pakkumisega.
„Enamik saab „Kill Tony“ püsikoomikuks nii, et nad esinevad kõigepealt saates mitu korda. Mulle öeldi kohe, et kas oled regular või ei ole!“ kirjeldab Ari hetke, kui Hinchcliffe talle Mothershipi baaris ligines. Momenti oma silmaga tunnistanud koomik, Ari sõber Mat Edgar meenutab, et ta ei suutnud Ari vastust uskuda.
„Tony pakkus talle, et tule minu show’le esinema, ma teen sinust staari. Ja ma ei unusta kunagi, kuidas Ari vastas: ma võin ennast ise staariks teha. Milline enesekindlus! Ükskõik kes teine oleks võimaluse peale hüpanud. Paar päeva hiljem ta küsis mult, kas ta peaks seda tegema, ma ütlesin, et muidugi, see muudab su elu!“ räägib Edgar.
Staar ei sünni sellest, et sa oled järjepidevalt igal sõul väga naljakas, selliseid on kõik Ameerika lavad täis.
„Esimesel korral ma ei öelnud „Kill Tony’le“ ei, ma ütlesin, et mõtlen selle üle,“ räägib Ari. „Sest oleme ausad, ma ei ole anekdoodirääkija. Selles formaadis on sul ainult 60 sekundit. Aga kui sa vaatad mu eestikeelseid sõusid, siis vahel esimesed viis minutit ei kõla võib-olla ühtegi naeru, ma alles otsin seda sagedust. Ma ei teadnud, kuidas mul läheb. Neil ei ole ühtegi regular’i olnud, kellel läheks püsikoomikuks saades kohe väga halvasti, aga mul oli ikkagi see hirm.“
Ari ei kaalunud aga pikalt ja võttis pakkumise vastu. Edasine on ajalugu. Juba praeguseks on ta Austinist välja kasvamas, müües välja sõusid Dallases, teiste koomikute kõrval New Yorgiski. „Esimesest hetkest, kui ta püsikoomikuna lavale läks, sain aru, et tead mis – ta ongi staar. Ta on sellest saati pidurdamatu olnud. Minu jaoks on see olnud nagu saladuse jälgimine – teadsin, et niipea, kui maailm temast teada saab... game over!“ ahhetab Edgar.
Ta sekundeerib ideele, mis on varem kostnud Eesti koomiku Sander Õiguse suust, kellele meeldib öelda, et Ari on „undeniable“. Eitamatu, vääramatu. Eesti koomikud, sarnaselt Mat Edgariga, teadsid juba ammu, et oodake vaid...!
Aga staar ei sünni sellest, et sa oled järjepidevalt igal sõul väga naljakas, selliseid on kõik Ameerika lavad täis. Staar sünnib erilistest hetkedest. Oma esimeste „Kill Tony“ esinemistega oli Ari Matti õigel ajal õiges kohas ja pakkus publikule täpselt seda – paar väga erilist, väga meeldejäävat hetke. Mitmest tema lööklausest said kohe hitid.
Mänedžeril on telefon punane
„Paljudel koomikutel, eriti siin keskkonnas, on suur kadedus. Öeldakse „Ta tuli eikusagilt!“. Peamine vandenõuteooria peale Rogani episoodi (Ari oli külaline Joe Rogani taskuhäälingus – A.A.) oli see, et ma olen „Russian plant“, naerab Ari.
„Roganisse saadakse nii, et ta tunneb inimest aastaid. Rogan teadis mind paar nädalat, kui ta ütles, et tule tee episoodi. Ta pidi nägema, et siin on midagi. Ma olen kaksteist aastat otsinud seda „midagit“. See ei ole nullist tulnud.“
Arit ümbritsev elevus ei ole jäänud märkamata ka talendiagentuuridel. Ta teeb nüüd koostööd mitme selle valdkonna gigandiga – WME, UTA ja BEP –, tal on oma mänedžer ja päev läbi koosolekud. See kõik on Arile uus. Eestis oli vaja peamiselt muretseda ainult sellepärast, et õhtul õigel ajal sõule jõuaks.
„Siin on neil hästi popp, et teeme mitu koosolekut nädalas, kogu aeg Zoom, kõned... Ma üritan öelda ka agentidele ja mänedžerile, et mulle ei sobi see, ma ei taha mõelda nii palju. Ma ei taha olla see äri, ma ei taha olla LLC Mustonen!“
Koosolekutel tasub aga tähele panna, sest praegune etapp on vast tähtsamgi kui esmane püünele tõus. Järgmine samm võib saada otsustavaks: kas 15minutiline kuulsus või superstaar? Kõiki kaarte ei saa Ari avada, kuid laual on praktiliselt iga variant, mida võib ette kujutada: Ameerika tuurist, seriaali- ja filmirollidest kõigi koomikute ihaldatud Netflixi special’ini. Ari rõhutab, et ei taha valikutega kiirustada.
„Kui sa istud suurte poiste lauda, siis sa saad aru, kui palju tööd sul veel teha on. Ma olen väga hea koomik praegu uue tüübina, aga mul on veel palju teha, et püsima jääda. Viimased kuu aega on ikka väga rets olnud. Täna helistas mänedžer ja ütles, täitsa pekkis, telefon on punane!“
SÕBER MÕJUTAB VALIMISI: Ari Matti räägib, kui pikk tee tal veel võrreldes Joe Roganiga minna on.
Mänedžerid sudivad teda, et ta mängiks rohkem seda „meelelahutusmaailma mängu“. Postitaks rohkem sotsiaalmeediasse, oleks TikTokis aktiivsem. „Eks ma natuke vaidlen vastu ka, ma olen alati teinud asju omamoodi.“
Palju on igasuguseid koostööpartnereid. „Näiteks Cameo (rakendus, mille kaudu kuulsused saadavad fännidele raha eest tervitusi – A. A.). See on USAs hästi popp, et küsida sada doltsi pildi eest. C’mon, mida me teeme? On nii palju raha vaja või? Ma saadan tasuta. Kui keegi mulle kirjutab, et kuule, mul on naisel sünna, ma teen 15sekise tervituse kohe ära,“ ütleb ta.
„See on kultuurišokk mulle meelelahutajana, et siin on raha ikka väga suur asi. Numbritest räägitakse kogu aeg: kui palju sul raha on, palju sul jälgijaid on.“
Ja kui sult küsitakse, kui palju sul raha on, kuidas sa vastad? „Et ma olen õnnelik!“ sõnab Ari eestlaslikult.
Ameerika unelm
Kuid jääb mulje, et Ari on siiras ega blufi, kui räägib, et raha teda nii väga ei huvitagi. On üks asi rääkida temaga edust või elust Ameerikas. Sellest, kas ta kavatseb kunagi USA kodakondsust taotleda või lähiajal Eestisse naasta (vastused paistavad olevat vastavalt jah ja kindel ei). Osa küsimusi läheb lihtsalt ühest kõrvast sisse, teisest välja. Vastused on täis sidesõnu. Jah-jah-einoh-nojah-jah-teadküll.
Hoopis teine tera on temaga rääkida stand-up’ist. Silmad lähevad särama, suu hakkab vuristama. Ari nõjatub ettepoole. On näha, et ta on heas mõttes komöödiasõltlane. Ta kirjeldab stand-up’i kui kõige ülevamat kunsti.
„Minu Ameerika unelm ei ole kunagi olnud midagi sellist, et ma tahaks kuskil Manhattanil ilusas korteris Pitbulliga samal peol olla ja litsidega kokaiini teha. Mul oli alati see, et ma tahaks lihtsalt siin proovile panna ennast. Ameerikas on ikkagi stand-up-kultuuri tipp, täielik maailmatase. See on minu Ameerika unelm!“
Ari tundis esialgu, et kuna ta pole USA kultuuriruumis üles kasvanud, võib see tema edu pidurdada. Alles nüüd on ta hakanud aru saama, et see on just tema trump. „Üks põhjus, miks inimesed mind siin nii väga toetavad, on see, et ameeriklased armastavad lugu! Nad armastavad, kui kuskilt endisest sovetiriigist tuleb mingi tüüp ja annab neile silmad ette,“ räägib Ari, miks ta ei karda laval oma päritolu rõhutada.
Eestis on see aga mõned inimesed vihale ajanud – Eestist kui endisest nõukariigist rääkimine. Sotsiaalmeedias heidetakse Arile ette, kui ta meie väiksust ja „mõttetust“ laval rõhutab ja selle üle nalja teeb. Ari ei pea seda eriliseks probleemiks. Ta näeb, et Eestist laval rääkimine, ka koomiliselt ülevõimendatud ja kohati isegi halvustavas võtmes, aitab meid ameeriklaste jaoks kaardile panna.
1991 või 1992: Ari selgitab, miks ta ühes naljas Eesti taasiseseisvumisaasta meelega valesti ütleb.
„Pärast Joe Rogani episoodi saatis üks sõber mulle pildi – 200 000 korda guugeldati Texase osariigis „Estonia“. See on ikka rets! Ja mõnikord ameeriklased panevad Instagrami stoorisse pildi, et nad on Eestis, täägivad mind ja siis kirjutavad mulle, kui ilus riik see on!“
Trauma Eesti meelelahutustööstusest
Ari tunneb, et vaatamata peadpööritavale edule otsib ta veel oma keelt ja stiili Ameerikas. Seni on edu toonud see, et ta ei ole proovinud liialt sobituda.
„Mida mulle on terve karjääri ajal öeldud – ära ropenda nii palju, ära ole nii vulgaarne, kanna ilusaid riideid, et välja paista, aja iga päev habe ära – mida iganes, et rahuldada publikut või mingit korporatiivset maailma. Ma pigem proovin ka Ameerikas olla täpselt see, kes ma olen.“
Lisaks kõiksugu agentuuridele, mänedžeridele ja asjapulkadele on tal tänaseks ka parim võimalik seljatagune koomikutest, mida üks uustulnuk võiks tahta. Tony Hinchcliffe, Joe Rogan, legendaarne Ron White, kuulus nimekaim Ari Shaffir jt.
„Kõik nad on olnud ülitoetavad. On valearusaam, et siin on võistluslik keskkond, kus inimesed vaatavad sind kui ohtu. Nende tüüpide pealt olen õppinud seda, et põhjus, miks nad nii edukad on, ongi see, et nad ümbritsevad ennast edukate inimestega. Nende põhimoto on teisi tõsta!“
Eesti meelelahutuses on Ari väga palju kohanud seda mõtlemist, et kui keegi on väga hea, siis ta võib ju minu tüki koogist ära võtta! „Kuigi tegelikult see kook läheb ju suuremaks! Ja siin saadakse aru sellest. Vähemalt Joe Rogani ja teda ümbritsevate inimeste seas küll, kogu selles mikrokosmoses, mis ta enda ümber ehitanud on.“
Eesti meelelahutuses on Ari väga palju kohanud seda mõtlemist, et kui keegi on väga hea, siis ta võib ju minu tüki koogist ära võtta!
Ari toob välja kaks peamist nõuannet, mis Tony Hinchcliffe ja Joe Rogan talle praeguseks karjäärietapiks andnud on. Esimene neist on lihtne: oota. Olgu see mänedžeri, tuuri või mõne muu võimaluse valik. Kõik mängib iseenesest välja. „Vaata, sa näed, palju Eesti meelelahutajaid ja muusikuid on kuskil Rally Estonia telgi all, sest neil kõigil on mõtlemine, et kuulsus on kohe-kohe läinud: mul peab olema oma jäätis, ma pean olema Tuborgi reklaamis... Pean kõik ära kasutama kohe. Ei pea! Nemad on mulle hästi palju öelnud, et see on üks suur hoovus, lihtsalt sõida kaasa!“
Teine nõuanne, mida Hinchcliffe on Arile rõhutanud: ei tohi karta välja öelda, mida sa tahad. „Eestlasena sa tead ise ka, kui raske on öelda ei, kui keegi pakub sulle võimalust. Öelda, et ma tahan hoopis midagi muud. Mul on Eesti ärist selline trauma – olen öelnud mingitele asjadele ei ja mulle on kirjutatud, et selles ajalehes sind siis enam ei ole.
Üks ajakirjanik kirjutas talle eitava vastuse peale: „Palju õnne, mine tagasi tööle!“
„See on nii õel asi, mida öelda noorele ebakindlale tüübile. Nüüd olen aru saanud, et igal asjal on oma aeg. Ütle välja, mida sa tahad. Ja mida sa ei taha – see on võib-olla isegi tähtsam.“
Ateistist agnostikuks
Ari on tänaseks sellisel tasemel ja sellises seltskonnas, et raske oleks end mitte staarina tunda. Ta võtab selle rolli omaks. Teda kutsus juba lapsena staariks nii ema kodus kui õpetajad koolis. Talle meeldib, kui teda tänaval ära tuntakse – ja seda juhtub Austinis tihti.
Ta ütleb, et uskus alati, et võiks siia jõuda, ja tsiteerib nimekaimu Ari Shaffiri, kes on öelnud: usk millessegi ei ole see, et sa usud millessegi ja asjad juhtuvad. Vastupidi – usk millessegi on see, kui sa usud ja midagi ei juhtu. Aga sa usud ikka edasi!
Ari Matti uskus oma välismaa unistusse 12 aastat ja kui Eestis hakkas ühel hetkel komöödiaga hästi minema, siis välismaal – ei midagi. See tekitas Ariski kahtlusi, kas ikka tasub nii palju ainult stand-up’ile keskenduda. Ehk oleks kasulik mõelda välja plaan B. Õnneks ta seda ei teinud.
„Enne kui hakkasin stand-up’i tegema, olin ateist. Praeguseks, ütleks, et ma olen agnostik. Sest minuga on juhtunud maagilisi asju, isegi kokkusattumused, mis on viinud nende võimalusteni, mis mul praegu on, on liiga ulmelised. Mul on väga suur tänulikkus. Mõtlen kogu aeg, kui palju mul on vedanud.“
Ta võrdleb Ameerikasse tulekut lahti laskmisega. „See, mis mind tagasi hoidis, oli mõnes mõttes Eesti keskkond. Ma teenisin ju päris okeilt raha, inimestele meeldis mu stand-up, mul ei olnud vaja võidelda enam iga euro nimel, igaühe austuse nimel. Inimestele juba meeldis, mis ma teen. Ma võinukski tšillima jääda ja väga hästi ära elada.“
Aga nüüd? Nüüd peab ta ennast üha uuesti ja uuesti, igal õhtul uutele silmapaaridele tõestama. „No täiesti otsast peale kõik!“ ütleb ta õhinal.
See ongi tema jaoks see kaif. Ja nii juba 12 aastat. Lõpuni välja.
***
Tahad olla kursis Ekspressi lugudega? Laadi alla ka Ekspressi äpp!
***
