Tegu on aastatel 1833‒1870 ilmunud esseedega ning arvustuste ja eessõnadega eri autorite teostele. Tänapäeva (vildakavõitu) kriteeriumide järgi seega justkui teisejärguline kraam – millest ka mu viide Gautier’ tuntusele eelkõige poeedina –, kui poleks üht lõppematult korratavat kultuurilist meemi või aga, mille poolest teda tegelikult kõige rohkem tuntakse ja mille omistamine Gautier’le (nagu sellest raamatust selgub) on võib-olla isegi ekslik.