NÄDALA RAAMAT | Kummaline, et selline teos eesti keeles üldse olemas on
Erkki Luuk leiab, et Théophile Gautier’ teos „Ilust kunstis“ paigutub samasse ritta mitmete teiste surematute teostega.
Kahtlustan, et tegu on ühe mu lemmikraamatuga, mis kuulub samasse ritta Borgese, Kafka, Artaud’, Kaspar Jassa, Salmo Salari, Horace Engdahli, C. A. Smithi, Baudelaire’i, Poe, Nietzsche jt mõningate surematute teostega. Olgu öeldud, et selles reas on paarkümmend teost, mitte rohkem – niisiis väga valitud seltskond. Kõige kummalisem asi selle raamatu puhul ongi vahest see, et ta eesti keeles üldse olemas on, kuna Gautier’ luulet, millega tema loomingut kõige enam seostatakse, meile vist vahendatud pole. Mõistan ka selle põhjust: luuletõlge on vähemalt kahekordselt, esteetiliselt ja majanduslikult, kaelamurdev ettevõtmine, millega tõlkijad ja kirjastajad üheksal juhul kümnest ei taha rinda pista. Ometi on siingi – n-ö ideaaltõlke (näiteks Betti Alveri „Onegini“ eestindus) kõrval, eriti kui neile lisada originaalid paralleeltekstina – mitmeid huvitavaid võimalusi, nagu sõnasõnaline proosatõlge või vaba- ehk radikaaltõlge.