Müüritaguses Palestiinas
Kui me Punase mere äärsest Iisraeli kuurortlinnast Eilatist hakkasime Avise rendiautoga läbi Negevi kõrbe Jeruusalemma suunas sõitma, ei olnud Palestiina külastamine tingimata plaanis. Juba aastakümneid on Palestiina alad figureerinud välisuudiste leheküljel kui konfliktiohtlik piirkond, kust turistidel oleks mõistlikum eemale hoida. Ja tundub, et põhjusega - osa Palestiinast on siiani islami äärmusrühmituse kontrolli all ning iga nädal võib ajalehest lugeda Iisraeli õhurünnakutest, kus tavaliselt saab kannatada ka mõni süütu kõrvalseisja. Ning kui isegi kõik see kõrvale jätta, siis pidid mõnel pool Palestiinas kohalikud Iisraeli numbrimärgiga autosid (nagu meie Avis) kividega loopima. Eelnevat arvestades ning lisades sinna ka ajakirjanduse reaalsust võimendava jõu, jääb Palestiina ühe keskmise turisti reisimenüüst kindlalt välja.
See sai selgeks juba Jordaania-Iisraeli piiripunktis: "Mis on teie reisi eesmärk?" küsis "Legally Blonde'i" filmi peategelasega äravahetamiseni sarnane naispiirivalvur - "Turism" - "Mis kohti kavatsete külastada?" - "Jeruusalemma, Tel Avivi..." - "Lähete midagi konkreetset vaatama?"
- "Ei, lihtsalt vaatamisväärsusi..." Vaikus. "Kas te kavatsete külastada Palestiina alasid?" - "Ei tea ... ei usu." See ei kõlanud veenvalt. Neiu nägu läheb tõsiseks ja järgmised küsimused tulevad puuriva pilgu saatel: "Kas tunnete kedagi Palestiinas?" - "Kas olete islami-usku?" -
"Kas oskate relva kasutada?" Kulus ligi kümme minutit, enne kui meid kinnitati Iisraeli laskmiseks piisavalt ohutuks, hoiatades siiski, et Palestiina aladele ei ole mõtet oma nina toppida.
Samas ei saa kuidagi mööda tõsisasjast, et paljud peavad just seda piirkonda "tsivilisatsiooni hälliks". Palestiina aladel asub maailma vanim järjepideva asustusega linn Jericho. Palestiinas on läbi ajaloo omavahel ainulaadselt läbi põimunud kolm usundit - judaism, kristlus ja islam.
Ning just seal asub ka linn, kus Neitsi Maarja tõi meile kõigile tuntud raamatu põhjal ilmale oma esimese ja ainsa poja. Iroonilisel kombel on maailma ühe konfliktiohtlikema piirkonna kultuuriväärtus täiesti unikaalne.
Alustasime teekonda Eilatist hommikul ning sõitsime läbi Iisraeli alaosa katva Negevi kõrbe.
Pärastlõunaks jõudsime Surnumere äärde - mis teadagi pole meri, vaid hoopis maailma kõige soolasem järv. Kuna olime mõned päevad tagasi järve Jordaania-poolsel kaldal rannamõnusid nautinud, siis loobusime Iisraeli poolel sama tegemast. Surnumeri ei ole hea koht palava päikese eest varju otsimiseks, tulisoolases vees kümblemise teeb eksootiliseks vaid see, et isegi väike laps suudaks ilma ujumisrõngata veepinnal püsida. Senikaua kuni kosmosereisid on kallid, pakub Surnumeri võimalust "igamehe kaaluta olekuks". See tunne oli mõnus seni, kuni soolakiht naha pisemadki marrastused talumatult valusaks muutis.
Meie sõit jätkus Jeruusalemma poole. Koos päikeseloojanguga avastasime end ootamatult Palestiina territooriumilt. Ei mingeid piiri- ega kontrollpunkte. Täpne koht, kus Iisrael Jordani jõe Läänekalda Palestiina alaks üle läks, jäigi märkamata. Lai ja oma tühjuses veidi kõledana mõjuv asfalttee lookles veel pikalt päikeseloojangust punakate kaljurahnude ja Surnumere vahel, enne kui märkasime esimest asustatud ala. Iisraeli kiirtoidukohtadest mööda vuhisemine lootuses leida Palestiina poolelt head hummust ja schwarmat jäigi aga pelgalt tühja kõhu pettekujutelmaks. Selliseid araablaste lärmakaid tänavarestorane nagu teisel pool Jordani jõge selle maantee ääres ei olnud.
Jeruusalem ise väärib aga täiesti omaette reisikirja - palju pikemat ja põhjalikumat kui see siin. Kummaline kokteil süngetest ortodoksi juutidest, lärmakatest araablastest, jutukatest ameerika tudengitest, segu uuest ja vanast, loob Jeruusalemmale täiesti erilise aura isegi siis, kui kõrvale jätta linna religioosne taust.
Ööbisime Ida-Jeruusalemmas, kus Lonely Planetit järgides sattusime kohaliku iseseisvusmeelse palestiinlase Hishami peetavasse hostelisse. Koht oli suhteliselt räpane - põrandatel vedeles hunnikute viisi suitsukonisid, voodipesu puudus ja ainsaks valgustuseks meie kaheruutmeetrises kambris olid tolmused jõululaternad -, kuid selle kompenseerisid omaniku poolt seintele kritseldatud jõulised poliitilised seisukohad ja värvikas grafiti. Hommikul avastasime, et meie "sviit" oli ka asutuse ainuke. Kui päikese tõustes külalistemajast välja hiilisime, jäid ülejäänud elanikud veel pikas koridoris vedelevatele mattidele õiglase und nautima.
Kui Jeruusalemma lääneosa on selgelt juutide päralt ning vanalinn jaguneb eri usunditele tuginedes neljaks kvartaliks, siis Ida-Jeruusalemm näeb välja nagu üks tüüpiline araabia linn.
Sildid on araabiakeelsed, toidukohtades ei taha keegi kuulda "koššerist", majade vahel kõrguvad mošeed ning otse loomulikult on lõviosa elanikest palestiinlased. Ah jaa - ning inimesed on märgatavalt sõbralikumad kui Iisraeli aladel. Puudub euroopalikult külm konventsionaalne suhtlus ja laiale naeratusele vastakse samaga.
Kui Negevi kõrbest oli lihtne Palestiina aladele pääseda, siis järgmistel päevadel avastasime, et Jeruusalemmast sugugi mitte. Jeruusalemma ja Palestiina vahel kõrgub enam kui viie meetri kõrgune müür. Iisraellased ütlevad, et see on mõeldud Petlemmast, Ramallast ja mujalt pärit enesetapupommitajate Jeruusalemmast eemal hoidmiseks. Palestiinlased võrdlevad seda aga Berliini müüriga, mis piirab nende liikumisvabadust, sealhulgas võimalusi Ida-Jeruusalemmas tööl käia. Müür pole aga lõplikult valmis ehitatud ja mitmes kohast pääseb sellest ilma kontrollpunkti läbimata läbi. Peagi avastasime end taas Palestiinast. Kui Iisraeli-poolne müür oli ühtlane valge graniitplokk, siis Palestiina poolel oli seda ilustatud poliitilise grafitiga.
Radikaalsemad sõnumid võrdlesid Iisraeli mitmete 20. sajandi repressiivsete režiimidega, pehmemad aga ütlesid näiteks midagi sellist: "Aitäh Iisraelile nii suure hulga betooni eest!"
Sõitsime edasi Ramalla poole. Palestiina omavalitsuse keskus Ramalla, kuhu on maetud kauaaegne palestiinlaste liider Yassir Arafat, on Jeruusalemmast vaid 10 kilomeetri kaugusel, täites eeslinna funktsioone. Varahommikune tee oli täis Jeruusalemma poole liikuvaid sõidukeid. Teeäärsetest majadest olid mitmed sodiks pommitatud. Maantee ääres vaheldusid Lääne firmade, nagu Coca-Cola, reklaamid abiorganisatsioonide, nagu USAID, plakatitega, mis andsid mõista, et käib vilgas taastamistegevus. Ramalla ise on keeva eluga araabia linn - palju kaubandust, tihe ja kaootiline liiklus ning linna keskel paiknev suur ja lärmakas turuplats. Otse peatänaval hakkas silm a tuttavat rohelist logo, kuid harjumuspärasest veidi erinevat nime kandev kohvik Star And Bucks Coffee. Hetke poliitmeeleolusid silmas pidades võib see õdus kohake veel ilmselt aastaid kohtusse kaebamist kartmata edasi tegutseda.
Keerates autonina Ramallast Surnumere poole tagasi, asendusid rohelised künkad taas kõrbe ja mägedega. Tee viis allamäge. Surnumere kaldal paiknev Jericho linn ei ole mitte ainult maailma vanim linn, vaid ühtlasi maailma madalaimal asuv linn - 300 meetrit alla merepinna.
Hetk enne linna sisse sõitmist läbisime Palestiina omavalitsuse kontrollpunkti, mille asukad meie auto Iisraeli numbrimärki nähes kiirelt kinni pidasid. Kontrollpunkti kõrval võis näha suurt punast silti, mis teatas nii inglise, heebrea kui ka araabia keeles, et Iisraeli kodanikel Palestiina omavalitsuse territooriumile asja ei ole. "Kust te pärit olete?" küsis valgenahaline ja aktsendivaba ameerika inglise keelt kõnelev noor rahuvalvaja. "Estonia." "Welcome to Palestine!" hüüatas tema tõmmunahaline kaaslane selle peale rõõmsalt ja avas tõkkepuu.
Peagi selgus, et me ei olnud Jerichos kaugeltki ainsad turistid. Kesklinn oli täis pargitud turismibusse ja rendiautosid. Keskmine turist paistis olevat iidset kultuurielamust nautiv eurooplane või ameerika pensionär, kes hardalt silmi pühkides Kristuse radu tallas ning tähelepanelikult giidi poolt kokkupandud lõputut piiblilugu kuulas. Jericho pommidest räsitud kesklinna majade all oli hulgaliselt väikseid poekesi, kus müüdi igasugust peamiselt Hiinas toodetud kaupa riietest ja laste mänguasjadest jalgrataste ja pudi-padini. Kohalikud müügimehed olid sõbralikud ning nende suhtluses puudus araabiamaade keskmise kaupleja pealetükkivus. Hinnad olid fikseeritud ning pärast nädalatepikkust tingimist tundus see värskendava vaheldusena. Ühe seekli eest sai Jerichos näiteks tassi Nescafed, Iisraelis pidi samaväärse kohvi lunastamiseks välja käia vähemalt seitse korda rohkem.
Kohalikud olid ilmselgelt rõõmsad, silmates uusi turiste. Palestiina turismisektor, nagu kõik muu Palestiina eluolu puudutav, on viimastel kümnenditel palju kannatanud ja on kohalike sõnul nüüd tegemas esimesi samme, et taas jalgu alla saada. Tahaks loota, et poliitilise olukorra stabiliseerumine ja kasvav turistide hulk annab selleks võimaluse.
