Sotsiaalne kunst ja sotsiaalne vastutus

Eesti - ja ka muu maailma kunstnike tööd puudutavad üha enam sotsiaalseid hetketeemasid, liikudes nii dokumentalisti/ ajakirjaniku töömaale.

Äsjane Marge Monko Kreenholmi manufaktuurist vallandatud töötajate näitus on värskeim, Kristina Normani kuldsõduri-ettevõtmine aga ehk kuulsaim näide. Mõlemad tööd on alguse saanud "päris" inimeste "päris" eludest, mida nad vaatlevad ja vahendavad. Tundub aga, et oluline sõnum nende kahe näite puhul ei räägi mitte niivõrd sotsiaalsest kitsikusest (selle märkamiseks võib lugeda ka SL Õhtulehte), vaid tekib kunstitootmise akti ja sõnumi vahekorrast: sotsiaalne kunst - aga ka dokumentalistika, ajakirjandus - igasugune ühiskondlikult informeeritud mõte Eestis - võib üsna legitiimselt jäädagi teooria tasemele. Ühiskond toidab kunsti, aga kunst ei toida ühiskonda. Looja näitab pilti ja meie hüüame "ohhoo!" ja tegeleme oma asjadega edasi.

Hea küll, praktikast vaba teooria ülesanne ongi olla vaba ja utsitav-urgitsev. Võiks ka mõelda, et inimeste jagunemine teoreetikuteks ja praktikuteks on loomulik ja paratamatu. Kes oskab hästi sõnu ritta seada või mõtteid mõlgutada, pole ilmselt kuigi osav inimeste juhtimises või muudes praktilistes ettevõtmistes. Kuid teooria ainukeseks mõõduks on praktika, ütles kuulus soome filosoof Esa Saarinen oma läinud aastal Tehnikaülikoolis peetud loengus (mida samuti võib lugeda filosoofia tõlgendamise praktiliseks väljundiks, pealegi näiteid tõi ta loengus eelkõige oma elust).

Monko näitus või Normani aktsioon oleks saanud palju võimsama, võiks isegi öelda, tõeliselt sotsiaalse mõõte, kui Kreenholmi õmblejanaised oleksid lisanud piltidele oma nägemused isiklikest lahendustest, mille kunstnik läbi töötanuna majandusministrile edasi andnuks, samal ajal kui naised esinevad regilauluga oma elust. Või kuldsõduri jalamil oleksid kohtunud Öise Vahtkonna ja represseeritute esindajad debatiks, mille lõppedes mõlemad osapooled kahemehesaega kuldsõduri pooleks saevad ning omavahel ära jagavad. Hea küll, võib-olla ei pakkunud ma välja parimaid lahendusi, kuid praktikul peab olema julgust eksida. Praktika ei piira vaba mõttelendu, vaid lisab sellele ühe väga olulise tagasiside võimaluse - võimaluse oma töö protsessi ja tulemuste kaudu teooriat täiustada. Mingil moel sekkub kunst ellu igal juhul, kuid alul toodud näidetes on tulemuseks rohkem küsimusi ja segadust kui lahendusi või uut arusaamist.

Ühiskonna silmis enese tõestamiseks pole vaja muud kui täita rolli­ootusi - olla kunstnik, teadlane, muusik. Väikese Eesti ühiskonna rolliootu­sed pole mis tahes alal kuigi kõrged ja sellepärast on lihtne nendele vastata. Kuid samavõrra on lihtne ka miskit korraldada - konkurents on ka tegutsejate seas hõre. Valin siia kolm suvalist näidet Eestist, kus isiklikest rollidest väljapoole astutud: filmimees A. T. korraldas lisaks filmide tootmisele oma kodukeldrisse Kuusalu valla ainukese kino; muusiku ja muusikasotsioloogi S. J. eestvedamisel toimub Viljandis mitmendat aastat järjest pärimuskunsti alalhoidev rahvaülikool; ajakirjanik A. H. üritab sekkuda sotsiaalellu (vaatamata selle idee ambivalentsusele), nõudes valimistel emadele nende laste hääli.

Kunstniku-teoreetiku loodud küsimused ja teadmised on kindlasti sama oluline kui liberaalses Eestis ühiskondliku aktiivsuse eelduseks peetav raha. Aga kas kü simuste-teadmistega on samamoodi nagu liberalistliku kreedo järgi rahaga - tekita endale, küll nähtamatu käsi laiali jagab?

Vist mitte. Teadmisi ja infot on sedavõrd palju, et ilmselt jõuab igaüks tegeleda ennekõike vaid endale olulise teemaga. Raha kulutamiseks pole aga vaja kuigi palju teadmisi. Kui aga keegi on võtnud ette mõelda, lausa süveneda mõnesse (valu)punkti, siis selle mõttepingutuse praktikas rakendamine on kõrgem kunst.