Mägedes asub riik riigis - Mägi-Karabahhia
Kohale jõudes selgub tõde. Teades, et sõda on lõppenud enam kui 15 aastat tagasi, tõrgud uskumast, et nähtu on tõene. Avanev pilt kõneleb sellest, justkui oleks ta lõppenud eile. Ja muljet avaldavad mäed algavadki kohe riiki sisenedes ja enne riigist väljumist nad ei lõpe.
Karabahhia endine pealinn Šuši asub üllatuslikult imeilusal kaljukünkal, ümbritsetuna maalilistest orgudest ja püstloodis langevast kanjonist. Veel läinud sajandi alguses, enne "liitumist" N liiduga kutsuti Šušit väikeseks Pariisiks. See väga tugevate Pärsia mõjutustega linn, mida läbis kunagi ka siiditee ning kus elu kees täie jõuga, oli täis uhkeid ja kauneid ehitisi. Täna nõuab selle äratundmine tugevat ettekujutusvõimet, aga on kahtlemata võimalik.
1991. aasta 9. mai öösel toimus siinsamas pöörane lahing armeenlaste ja aserite vahel, mille oskuslikku taktikalist plaani veel tänini sõjandusõpikutes eeskujuks tuuakse.
Niinimetatud avatud koti taktika alusel suleti neljast linna väljapääsust kolm ning sunniti nii aserid Šušist põgenema.
Kuigi sõja lõpuni oli jäänud veel kolm aastat, oli siiski tegemist ühe otsustavaima lahinguga, mis sillutas teed tänase pealinna Stephanakerti vabastamisele ja sealt edasi juba kontrolli haaramisele kogu Karabahhias. Esimene tank, mis linna sisenes, on paigutatud väärikale aukohale siiasamasse mäekünka otsa.
Kuigi tänini on faktiliselt tegemist armeenlaste kontrolli all oleva iseseisva riigiga, on juriidiliselt Karabahhia siiski endiselt osa Aserbaidžaanist. Nii et pinged on endiselt üleval ning aeg-ajalt üksikuid granaate ja kuule siin lendab.
Kohalikud on surmkindlad, et elavad iseseisvas riigis ja nende silmist võib, vaatamata tõeliselt askeetlikele elutingimustele, välja lugeda siirast rõõmu saavutatu üle. Ammu ei olnud sellist patriotismi kohanud.
Saabusime Šušisse varajasel õhtutunnil, päike oli veel kõrgel, aga temperatuur juba talutaval tasemel. Viimane kilomeeter mööda mäeserva üles lookles mööda katkist kruusateed ning lõpuks üles jõudnuna saime heita pilgu üle kogu linna. Pilt, mis avanes, oli ülimalt trööstitu. Lagunenud majad, inimtühjad tänavad ning selle taustal nostalgiline õhtupäike jätsid mulje, nagu oleks sattunud kuhugi Mehhiko kivikõrbe, kus tuul üksikuid puulehti mööda kiviklibu edasi lohistab.
Linna keskuses kõrgub väheseid renoveeritud ehitisi - Ghazanchetsotsi kirik, kus aserid sõja ajal oma kõige kallimat varandust - laskemoona - hoidsid. Nad teadsid suurepäraselt, et ainus, mida armeenlased kindlasti ei pommita, on nende oma kirik.
Viisime linna keskplatsi kuumaval asfaldil ellu hüvastijätutseremoonia oma kaasränduri Evelinaga, kes soovis minna avastama kanjonikoopaid, ja asusime öömaja otsima. Liiklesime ühest kõrvaltänavast teise ning maandusime lõpuks ühe lootusetuna näiva halli raudvärava taga. Kohalikud teadsid rääkida, et siin pidavat olema kodumajutus. Pärast mitmekordset prõmmimist avati lõpuks värav ning selle tagant ilmus välja perenaise naeratav nägu, justkui päike.
Trööstitu fassaadiga kahekorruselises majas oli paar korralikku ja puhast tuba. Perenaine ei lasknud pikalt asju sättida, kutsus meid kohe agaralt laua taha, pakkus süüa-juua ja hakkas ilma pikemat sissejuhatust tegemata oma traagilist elulugu ette vuristama: kuidas nad elasid õnnelikult Bakuus; kuidas neid hakati ühel hetkel taga kiusama; kuidas nad pidid selle eest Karabahhiasse põgenema; kuidas nad sõja üle elasid ja mis see kõik neile tähendas.
Kuulasime sõnatult.
Mõne tunni pärast saabus koju ka energiline peremees Saro, suu laialt naerul ning silmad sädemeid pildumas. Nähes meid, oli tal kohe valmis sõjaplaan - "nüüd kohe linna peale ja ma näitan teile, mis meil siin müüride vahel tõeliselt varjul on". Loomulikult võib sellisest pakkumisest vaid unistada ja kaks korda me end kutsuda ei lasknud. Saro oli tõeline oma riigi patrioot ning väga laiade ajalooteadmistega. Mõne hetkega suutis ta seletada oma koduvärava tagant vonkleva rohtu kasvanud teekese iidseks siiditeeks ja kõik tee peale jäävad varemed uhketeks pärslaste-aegseteks majadeks. Nelja tunniga olime läbinud justkui virtuaalse ajalooretke läbi esmapilgul küll olematu linna, kuid mis sada aastat tagasi veel kees ja pulbitses elust. Saro suutis meie jaoks ta taas pulbitsema panna, sest iga müüri juures joonistas ta meile silme ette kunagise lossi.
Aadresside asemel on majade ustel, mis katust kanda jaksavad, kirjutatud värvipintsliga peremehe nimi. 1994. aastal pärast sõda oli kõigil siin võimalus maja oma soovi järgi valida. Kuhu oma nime kirjutasid, see ka sinule sai kuuluma. Kõlab justkui Metsiku Lääne lugu maade jagamisest, ainult Metsiku Ida versioonina ja toimus see kõik alles 15 aastat tagasi. Saro majal oli ühe teise mehe nimi ja meie tähelepanu juhtiva küsimuse vastusena selgus, et nad olid oma majad ära vahetanud, kuid nime ei ole mõtet enam üle kirjutada, sest kõik linnakeses teavad seda.
Teekonna lõpp oli eriti irreaalne. Pärast pikka kolamist sõjas laastatud linnatänavatel, looduslike miinide ehk lehmakookide vahel, jõudsime imekaunile kaljusele platoole, mis meie suurimaks üllatuseks olevat kasutusel metsiku golfiväljakuna! Nimelt olevat üks pururikas välisarmeenlane selle siia mõni aasta tagasi rajanud ning aeg-ajalt käivat ka lööke harjutamas. Kuna ta oli kodus oma jalga vigastanud ja sel hooajal veel Karabahhiasse koduväljakule mitte jõudnud, siis oli väljak suhteliselt rohtu kasvanud ning ka meie harjutuslöögid jäid seepärast tegemata. Kuid panime taas kord silmad unistades kinni ja silme ette ei olnud keeruline manada vägagi korralikku golfiväljakut.
Öö mööda saadetud, võtsime eesmärgiks Karabahhias laiemalt ringi liikuda. Esimese asjana võtsime suuna Gandzasari kloostrile. See on väga ehe ja kauni asukohaga, vaated lummavad. Klooster on väga heas korras ning hiljuti renoveeritud ühe jõukaima välisarmeenlase Levon Hairapetiani poolt. Gandzasar asub tema sünniküla Vangi kõrval ning nii asfalttee külani kui ka olulisemad ehitised - koolimaja, haigla ja hotellikompleks - on tema toetusel rajatud.
Eriti ootamatult ja sürrilt mõjub siin laevakujuline hotell-restoran, milles asuv hiina restoran kannab nime Van Gogh.
Kõige selle nägemine ja kogemine on midagi sellist, mida kõige vähem sellisest kohast kunagi ootaks. Äratab ikka korralikult kõik meeled üles.
Levon Hairapetian on Karabahhias kuulus veel ka ühe teise hullumeelse projekti toetajana. Nimelt toimus siin 2008. aasta oktoobris masslaulatus, kus ühekorraga pandi paari 700 abielupaari. Iga paar sai Hairapetiani kulul endale piduriided ning kingituseks 2000 dollarit (maal elavad paarid said kasulikumat kraami ehk lehma). Lisaks lubas jõukas armeenlane tasuda igale paarile esimese lapse eest 2000 dollarit ning iga järgneva eest vastavalt 3000, 5000, 10 000, 50 000 ja 100 000 dollarit. Pearaha eesmärgiks mõistagi kasvatada siin armeenlaste rahvaarvu, mis hetkel on 145 000. Üritus oli mastaapne. Laulatused toimusid Šušis ja Gandzasaris ning lõpptseremoonia Stephanakerdi staadionil, kus president isiklikult tuli paaridele kõnet pidama. Nõndaviisi siis stimuleeritakse rahvastiku kasvu siin kandis.
Karabahhia pealinn Stephanakert ei ole suurem asi vaatamisväärsus, kuid vähemalt turule aprikooside ja kohaliku, värskete roheliste maitseainetega täidetud, leiva järele (Jhengalov Hats [ժենգալով հաց]), tuleks igal juhul minna.
Lisaks on linnas ülevaatlik ajaloomuuseum, kus saab hea ülevaate riigi ajaloost. Linna uhkeim, presidendi palee vastas asuv hotell koos restoraniga oli täiesti inimtühi. Söögid aga väga soodsad ja maitsvad.
Õhtuks vurasime tagasi Saro juurde. Sedapuhku plaanisime alla kanjoni põhja ronida. Enne minekut aga informeeris meid nõudliku häälega Saro, et tema õetütar õpib maalimist ning soovib väga meile oma maale tutvusta. Mis seals ikka, nõustusime alandlikult ja sättisime sammud kõrvaltänavasse õetütre poole. Maja oli väga askeetlik, mööblit sisuliselt ei olnud - magamisasemed ja mõned toolid. Uksed ja aknad rippusid vaevalt hingede küljes. Mida aga oli tõesti palju, olid maalid. Neid olid täis kõik vabad seinapinnad, laest maani. Iga pilt oli kui eraldi lugu, oma sümbolite ja legendiga, väga põnevad ja mõtestatud.
Selgus, et Ilona (nii oli õetütre nimi) on hetkel loomingulises mõttes suhteliselt lootusetus olukorras. Hiljuti korraldas ta Stephanakerti kunstikoolis, kus ta õpib, oma isiknäituse, aga vaatama ei tulnud seda mitte ükski tema õpetajatest. Nende arvates on Ilona maailmisstiil lihtsalt niivõrd plaanipäratu ja erinev.
Päris kanjoni põhja me niisiis sel õhtul ei jõudnudki. Piirdusime laskumisega kanjoni keskjalamile ja nautisime suurepäraseid vaateid. Peremees Saro vehkis energiliselt kätega ning jutustas ja näitas liikumistrajektoore lahinguväljal. Kui palju selles kõiges oli faktilist täpsust ning kui palju juba aastatega lisandunud liialdusi, on raske hinnata. Üks on aga selge, kohalik rahvas on selle maalapi ja kaunite vaadete eest siin võitlust pidanud ja verd valanud juba sadu aastaid ning siirast kiindumust ja usku oma maasse võib kohata igal sammul. Ilmekalt kinnitab seda ka pealinna lähistel kõrguv Karabahhia monument "Vanaema ja vanaisa": võite raiuda küll meie pead, aga meie keha ja jalad on meie maa sees igavesti kinni.
Selle mõttega me Karabahhiast sel korral ka lahkusime ja just potsatas meile ka e-kiri Sarolt, kes palub neid mitte unustada ja ootab taas külla. Ilonal pidid juba uued pildid töös olema ja kanjonisse tuleks minna vähemalt kahepäevasele matkale.
PS Saro aadress saab iga soovija minu käest.
