Mart Laar: Venemaa vastulöök ajaloo-õpikute “sõjas”

Tihti muretseme ja isegi kardame, et kas Venemaa saab ikka aru, et Eesti on tema mõjuväljast lootusetult välja libisenud.

Sellise arusaama võit eemaldaks osa pingeid Eesti ja Vene suhetest ning võimaldaks kompleksivabalt tulevikku vaadata.

Hiljuti Venemaal avaldatud põhjalikku uuringut endise Nõukogude Liidu territooriumil valitsevatest arusaamadest XX sajandi ajaloost võib seetõttu hinnata üsna vastandlikult.

Ühelt poolt osutab see tugevate komplekside ja imperialistlike hoiakute püsimisele putinlikul Venemaal - sest milline normaalne riik raiskaks suure hulga raha ja vaeva, uurimaks, mida naabrite ajalooõpikutes temast kirjutatakse.

Teisalt on uuringu tulemused mõneski punktis sedavõrd selged, et isegi selle autorid on sunnitud tunnistama, et näiteks Eesti on vist tõesti Venemaa poolt vaadates lootusetu juhtum - siinne arusaam ajaloost on Venemaal valitsevast sedavõrd kaugele vajunud, et teda ei näi enam olevat erilist lootust mõjutada.

Tegemist on põhjaliku ­uuringuga, mille käigus küsitleti endiste nõukogude liiduvabariikide õpilaste hoiakuid nii ajalooliste isikute kui sündmuste suhtes. Tulemused on mitmel alal sedavõrd huvitavad, et väärivad lähemat vaatlust, kuigi täisandmeid küsitlusest pole kahjuks lisatud, nagu näiteks, milline oli eri rahvuste osakaal vastajate hulgas. Balti riikides tehti uuring nii eesti kui vene õppekeelega koolides.

Esimeseks uuringu koostajate tehtud järelduseks on tõdemus, et nõukogude perioodil ühiselt läbielatud ajalugu on post-nõukogude ruumis kaotanud igasuguse rahvaid ühendava jõu. See ei huvita lihtsalt enam suurt kedagi.

Eriti "hull" olevat lugu Balti riikides, nagu näiteks Eestis, kus 51 protsenti vastanutest polnud isegi kuulnud ­Feliks ­Edmundovitš ­Dzeržinskist. Uurin­gu autorite hinnangul pole seejuures tegu mitte ajalooõpetuse viletsa tasemega - ajalugu tundsid eesti õpilased vägagi hästi -, vaid täieliku huvipuudusega NSV Liidu ja sellega seotud tegelaste vastu. Niipea aga, kui jõuti ühte või teist maad otseselt puudutanud sündmusteni lähiajaloos, olukord muutus.

Siit tuleneb teine järeldus: hinnangud XX sajandi ajaloole ning side nõukogude müütidega on NSV Liidu territooriumil äärmiselt erinevad. Uurijate hinnangul võib riigid eristada kolme gruppi.

Esimesse kuuluvad Balti riigid ja Gruusia, kelle nabanöör Nõukogude Liiduga on üldiselt katkenud. Kõige järjekindlamalt on seda näha Eesti ja Leedu juures, kus vastused on süsteemsed ega vaju kordagi ära. Teiseks suureks rühmaks on Kõrgõzstan, Usbekistan ja Kasahstan, kus nõukogude ajalooteadus on endiselt täies elujõus, põimudes ka uute müütidega. Kõik, mis on kuidagi seotud Venemaaga, on seal kõrges hinnas. Nende riikide kooliõpilaste jaoks on positiivsed nii Lenin, Stalin kui ka ­Nikolai II, loomulikult ka kõik NSV Liidu ettevõtmised.

Ülejäänud riigid kuuluvad kolmandasse ehk vahegruppi, mille suhtumine ajalukku on kaugel mingist selgest süsteemsest arusaamast. Selle rühma osaks on muuseas ka Venemaa, mille hoiak kaldub rohkem siiski praeguse ametliku ajalookäsitluse poole.

Vene õpilaste hoiakud moodustavad huvitava kombinatsiooni nõukogudeaegse ja nõukogude-eelse käsitluse vahel. Nii on tsaari-Venemaa nende jaoks positiivne nähtus ning veelgi rohkem on seda Venemaa viimane tsaar Nikolai II. Samas hinnatakse positiivselt veebruarirevolutsiooni ning üsna napilt oktoobrirevolutsiooni.

Lenin on tänase Venemaa noorte arvates positiivne tegelane 41 protsendiga 27 protsendi vastu.

Stalini kohta on hinnangud siiski negatiivsed, kuid vägagi napilt - 38 protsenti 34 protsendi vastu. Stalini poliitikast hinnatakse industrialiseerimist, põllumajanduse kollektiviseerimise suhtes jagunevad positiivsed ja negatiivsed hinnangud taas praktiliselt pooleks.

Mis puutub II maailmasõtta, siis siin eriarvamustel erilist ruumi enam pole - 48 protsenti 16 protsendi vastu kinnitab, et tegu polnud mitte kuriteo, vaid sunnitud sammuga.

Kokkuvõtvalt võib tõdeda, et Eesti ajalooõpetajad on teinud oma tööd päris hästi.

Teiseks on näha, et kuigi Venemaa kasvavat põlvkonda on tihti peetud stalinliku taassünni ideedest tugevalt mõjutatuks, pole pilt siin sedavõrd hull kui arvatud.

Arusaamal kommunismi kuritegudest on noorema põlvkonna seas üsna tugev toetus. Hääled kommunismi kuritegude ühemõttelise hukkamõistmise vajadusest Venemaal on muutunud viimastel aastatel järjest tugevamaks, seda eriti õigeusu kiriku seas. Kommunismi kuritegude hukkamõistmine Euroopa tasemel ning kommunismi kuritegude teadvustamisega tegelemine Kesk- ja Ida-Euroopas on sellele arengule oluliselt kaasa aidanud.

Järelikult oleme olnud õigel teel ning peame järjest energilisemalt ja sihikindlamalt edasi liikuma - ning seda loomulikult Vene teadlaste ning vastavate ühiskondlike organisatsioonidega aktiivselt koos töötades. Sest alles siis, kui Venemaa suudab oma ajaloole näkku vaadata, on lootust, et Kreml suudab vabaneda teda siiamaani vaevavatest kompleksidest ja neuroosist, mis viivad mõttetu vastasseisu ja konfliktideni.

Kuulekad kirgiisid, tülikad eestlased
Negatiivsed hinnangud, protsenti vastanutest
Leninile		Stalinile		Nikolai II
Gruusia	71	Leedu	75	Gruusia	18
Eesti	53	Eesti	74	Ukraina	17
Leedu	50	Läti	69	Venemaa	15
Läti	39	Valgevene	55	Aserbaidžaan	14
Aserbaidžaan	30	Moldova	49	Leedu	12
Armeenia	30	Ukraina	49	Kõrgõzstan	12
Ukraina	29	Gruusia	44	Eesti	11
Venemaa	27	Venemaa	38	Usbekistan	11
Moldova	25	Armeenia	36	Valgevene	11
Valgevene	13	Kasahstan	36	Moldova	11
Kasahstan	10	Aserbaidžaan	32	Läti	7
Usbekistan	6	Usbekistan	12	Armeenia	7