Ilmar Raag: Milleks kaitsta eesti kultuuri?

Meie põhiseaduse preambulas on öeldud, et see riik on loodud eesti keele ja kultuuri kaitseks. Eesti kultuuri ei peeta samas aga vajalikuks defineerida. Nii seisab see lause seal sellise iseenesest-mõistetavusena, et mõjub peaaegu tautoloogiana.

Hoolimata definitsioonide rohkusest mõistetakse akadeemiliselt kultuuri mingi kindla väärtuste koguna, mis määrab meie käitumist. Kultuur on viis, kuidas me lahendame oma probleeme ja suhestume maailmaga. Selline struktureeritud informatsioonikogum programmeerib võrdselt Kivirähki “Rehepapi” ja eesti maksusüsteemi; niisamuti telesaate “ Võta või jäta” ja kinnisvarabuumi.

Tore, kuid miks ma peaksin seda kultuuri kaitsma? Milline on eesti kultuuri eetiline sisu? Et põhiseadus mind sel puhul ei aita, siis on tee selle kultuuri prioriteetsete väärtuste tuvastamisel avatud kõikidele võimalustele.

Minu jaoks on iga kultuuri tähtaimaks tunnuseks seal toimivad inimsuhete reeglid. Nii selles osas, mis puudutab oma kogukonda, kui ka suhtumises võõrastesse. Neil reeglitel on potentsiaalselt tohutu jõud.

Eesti riik tuli ju teisest maailmasõjast välja ainult seetõttu, et pärast relvadega peetud lahingute kaotamist jäi ka nelikümmend aastat hiljem järele kultuur, kuhu oli sisse programmeeritud mäss võõrvõimu vastu, niipea kui võimalus avanes. Nii oleks lihtne praegune jutt lõpetada loosungiga, et meie kultuur on Eesti viimane ja otsustav kaitseliin. Seda tehes me unustaksime aga asjaolu, et ühe iseseisva riigi tekkimiseks on vaja ühelt poolt enesemääramise tahet ja teiselt poolt teiste riikide nõusolekut seda tunnistada. Seda viimast tuleks veel kord korrata – Eesti ja Abhaasia peamine vahe on selles, et meid on riigina tunnustanud tunduvalt rohkem riike kui neid. Üks riik vajab tunnustust.

Küüniline või mitte, aga ka meie liitlastel on alati omad huvid. Kuna Eestis ei ole olulisi maavarasid ja meie geopoliitiline tähtsus ja turg on mikroskoopilised, siis oleme Euroopaga või NATOga eelkõige väärtusliidus. Kui ühine kultuur kaob, siis on läbi ka see liit. Seejuures ma ei usu, et meie sõbrad maailmas on tekkinud tänu meie enesekesksele usule paljukannatanud rahva ainupärasusse. Muidugi, enesemääramisõiguse poliitilisest korrektsusest tulenevalt on nad viisakad: “Oh, te kaitsete OMA kultuuri. Tore. Aga mis meil sellest?”

Kultuuri võib vaadelda ka kui kommunikatsiooninähtust, mis loob inimestevahelisi seoseid. Puht instrumentaalselt näitab ajalugu, et mõned kultuuridest on olnud ühendavamad kui teised. Peamine vahe seisneb väärtusplatvormide avatuses. Kui võrrelda samadest juurtest lähtuvate judaismi ja kristluse arengut, siis judaism lubas väljavalitust vaid ühele rahvale, samal ajal kui kristlus pakkus lunastust kõigile. Järeldus sellest kõlab küüniliselt ja paradoksaal­selt. Mida enam me leiame erandlikke väärtusi oma kultuurile, seda vähem on sõpradel võimalust meiega suhestuda. Jah, loomulikult on nad uudishimulikud ja kiidavad maailma mitmekesisust, aga sõpruse jaoks on vaja ka ühist baasi.

Pöörame selle pildi teistpidi ja esitame uuesti küsimuse – milliseid sõpru me ise soovime? See on sama medali teine külg, mis räägibki eesti kultuuri eetilisest sisust. Olgu järgnev kui üks isiklik usutunnistus, sest teised võivad sellega mitte nõustuda.

Ma olen eestlane ja ükskõik mida ma ei teeks, jään ma alati eestlaseks. Sellest hoolimata ei otsusta see sünnipäraselt kaasa antud määratlus seda, kes ma inimesena olen. Praeguseks hetkeks olen aru saanud, et mind kui inimest defineerib eelkõige “aukartus elu ees” või ligimesearmastuse nõue. See on põhimõte, mis potentsiaalselt seob mind kogu inimkonnaga, ning eetilises mõttes on see igal juhul kõrgem kui miski muu, sealhulgas geneetilise eestluse ülimustamine. Kui eestluse püsimajäämiseks oleks vaja sooritada massimõrvu või alandada teisi, siis sellega ma ei nõustu. Jääda ellu lurjuse südametunnistusega ei ole valik. Poliitiliselt on selle väärtuse parimaks väljenduseks demokraatia, mis eeldab, et kõik inimesed on sünnilt võrdsed ja peavad oma saatuse kujundamiseks omama võrdseid võimalusi. See põhimõte on meie põhiseaduses ka ilusasti olemas. Kui nüüd keegi arvaks, et see on kui üleskutse allaheitlikusele, siis nii see ei ole. Võrdselt iga elu austamisega eeldan teistelt ka sama suhtumist minusse. Iga inimene, kes soovib oma elu elada eesti keeles ja oma suguvõsa traditsioonide kohaselt, peaks seda saama.

Loomulikult on siinkohal võimalik astuda vabaduse ja tahte paradokside skolastikasse, sest ühe inimese absoluutne vabadus piirab väga tihti kellegi teise sarnast vabadust. Seetõttu on minu teiseks väärtuseks õigus kahelda kõiges. Ka sellessamas põhimõttes endas.

See on ju vägagi omane eesti kultuurile, kus pimedal ja verejanulisel dogmatismil on harva kohta olnud. Heatahtlik nimetab seda põhimõtet paindlikkuseks ja pahatahtlik selgrootuseks. Kas see kahtluse imperatiiv võib kõrvaldada üldise aukartuse elu ees? Ei, sest ka ühelgi teisel põhimõttel ei ole absoluutset väärtust.

Ning kolmanda väärtusena tahan ma kaitsta eestlust, senikaua kuni see ei sattu vastuollu kahe esimese põhimõttega. See on ju loomulik instinkt.

Seega, kui ma eeldaks, et ka konstitutsioonis on asjad kirja pandud tähtsuse järjekorras, siis olen ma põhiseaduslik ketser, sest aukartus elu ees on mulle tähtsam kui eesti keele ja kultuuri kaitsmine. Aga mulle meeldiks mõelda, et eesti kultuuri tegelikuks sisuks ongi sellesama aukartuse ja avatuse kandmine. Siis oleks minu jaoks kõik korras ja mul ei oleks raske leida kogu maailmast inimesi, kes sama moodi mõtlevad.