Karin Paulus: Suvepäevade asemel parem palk
Tavaliselt tähendab see jõulupakki, suvepäevi, emmele-issile võimalust suures hädas lapsega arsti juurde lipsata või puhkus suvel välja võtta. See kõik on ju väga tore, kuid tegelikult on ühine puhkus ning võimalus lapse kooliaktusel käia või beebit imetada suisa seadusesse sisse kirjutatud. Enamik vaguraid eesti inimesi lihtsalt ei nõua neid õigusi taga.
Ei saaks öelda, et hirmul tööd taotleda oleks ebaadekvaatselt suured silmad. Koledal kombel on Eestis hakatud aga inimesi sagedasti ähvardama ning pisikesed kupjad ja kiltrid lubavad palgakärbete, ebamugavate töögraafikute ning kasvava tööhulgaga jonnijaid valeliku süüdistusega vallandada, Tallinnas ka tavalise töötaja “sotsiaalsega” asendada. Selline olukord ei tekita lojaalsust, vaid klassiviha. Ühtäkki on inimene, kes teeb oma tavalist tööd nii, nagu oskab, justkui paljaks röövitud. Ta ei usalda enam oma tööandjat ega ka iseennast.
Ma pole küll erinevalt Aavo Kokast ühtegi juhtimisalast raamatut lugenud, aga olen üsna veendunud, et enamik inimesi oleks väga õnnelikud, kui jõulupeo asemel pakutaks neile tööpostil turvatunnet ning logoga fliisi ja kommi asemel kommiraha. Demokraatlikus ühiskonnas ei saa nimetada luksuseks vabadust vastutustundliku täiskasvanuna ise oma elutee ning valikute üle otsustada.
Teine asi on muidugi, kas postkolonialistlikus välismaiste korporatsioonide ning monopolidega Eestis erilist võrdsust ning vendlust ikka eksisteeribki. Ametiühinguid ning sotsiaalseid tagatisi pakkuvaid kollektiivlepinguid meil igatahes ei sallita.
Majanduslik ning sellest tulenev emotsionaalne ebakindlus ruineerib pereelu, mehed vaatavad pudelisse ja jalkat, naised nutavad. Kui telefon pannakse kinni, korteriühistule kerib küttevõlg, lapsi ei saa trenni ega klassiekskursioonile saata, ei ole just suurt tolku soovitustest otsida abi juhutöödest. Abiks käimistest või projektidest suvalisel ajal laekuvad väikesed summad küll innustavad, kuid päris tööd ning palka ei asenda. Vanemas eas võib pakkuda leevendust eelpensionile minek, sageli ka invaliidsuse taotlemine. Tervisehädad jäetakse siiski sagedasti tunnistamata, sest kehvas konditsioonis kodanik võib kergesti sattuda tööandja kõrgendatud huvi orbiiti ehk varsti lihtsalt kinga saada.
Masendunud alandlikule inimesele pole ka tark soovitada pead rohkem püsti hoida, sest kui ametis sind keegi ei toeta, oled järgmisel hetkel tööandja soovituskirjata sirgeselgne töötu. Mis aitaks? Kui tööandjad näeks ka meil lõpuks töötajat mitte ainult kui alluvat, vaid kasulikku partnerit. Või kui proletaarlased ühineksid. Ja teenistujad muidugi ka.
