Jüri Kolk: Kas peab kirjutama?
Räägin sellest teemast, lähtudes enda tagasihoidlikust isikust, ja hoidun jõudumööda üldistustest.
Kunagi väga noores eas – umbes kümneaastasena, tõenäoliselt veel varem – tuli minu pähe millegipärast mõte, et tahan saada kirjanikuks. Ei, mis tahan? Saan! See mõte jäi mulle pähe kinni. Olin kindlasti noorem kui kaksteist, kui kirjutasin esimesed kaks peatükki oma esimesest, siiani lõpetamata romaanist. See oli Lindgreni stiilis raamat (Astridi, mitte Torgny). Tõsi, kahest peategelasest üks oli vähemalt pealtnäha Lindgreni omadest tunduvalt pahelisem – mees tavatses võõrastes korterites vargil käia. Valmis see raamat ei saanud, sest pärast kahe esimese peatüki ülelugemist leidsin palju plagiaati ja lihtsalt halvasti kirjutatud teksti. Järeldasin, et mõistlikum on mitte kirjutada.
Veendumus, et minust ühel kenal päeval saab kirjanik, ei kadunud kuskile. Teismelisena võtsin selles suhtes taas midagi ette. Kirjutasin viletsat luulet (ent olin see-eest väga produktiivne) ja kujutlesin enda peal kõiki maailma kannatusi. Peamisteks teemadeks olid õnnetu armastus; fakt, et juhm mass ei mõista sugugi maailma olemust ega poeedi õrna hinge; fakt, et haud on juba kaevatud ja kooljad uluvad iga nurga taga, ja muu taoline jama. Oleme ausad – mu noorel elul polnud viga midagi.
Ülikooli jõudnuna sain hiljukesi aru, et lapsikus, rumalus ega agressiivsus ei vaja tingimata väljendamist. Lakkasin kirjutamast ning elasin umbes kümme aastat rahumeelset ja õnnelikku elu. Kui nüüd keegi mõtleb, et see oli väikekodanlik dekadents, siis on tal kahtlemata õigus. Siiski olen siiralt veendunud, et minu toonased mõtted ja keelemängud, mida juhtusid kuulma mu hoolega valitud sõbrad ja mida pidi ennekõike taluma minu kallis naine, olid enam-vähem minu tänasel tasemel. Erinevus praegusega oli meediumis – kas rääkida paarile inimesele suuliselt või näha veidi vaeva, vormistada tekstid kirjalikult ja jagada kõvade kaante vahel kõigile.
Ma ei mõistnud toona ega mõista ka nüüd, kuidas täpselt on omavahel seotud kirjandus ja endale suure haamriga vastu mune peksmine. Samas, nagu me kõik hästi teame, on vastumunepeksmiskirjandust kõik kohad täis. Tarvitseb ainult öelda, et maailm on kohutav koht, kus sügavad tunded pole enam au sees; et võimurid ei hooli inimestest; et tuleks kolida uuesti maale, lähemale lätetele; et televiisorist tuleb ainult saasta – ja sa oledki sügav, tunnustatud ja aus. Ma ei anna sedasorti aususe eest viit sentigi. Pidades silmas kõiki neid ausaid inimesi kokku – ma annaks neile kolm senti kamba peale.
Absurdne on vinguda, suurem osa probleeme laheneb, kui keskenduda lahendusele, mitte halamisele. See võib olla raske, aga see toimib, garanteeritult. Seega, olen kannatava kunstniku tee enda jaoks välja praakinud – see põhjustab vingumürgitust.
On veel üks hea põhjus kirjutamiseks – vajadus öelda midagi uut. Sellest ei ole täielikult võimalik vabaneda ja see ei ole ka vajalik. Loodetavasti piisab, kui ütlen kommentaariks, et see, iseenesest läbinisti ürgne tung põhineb peaaegu alati harimatusel. Muidugi, sammu tagasi võttes tunnistan, et uusi mõtteid tuleb tegelikult peale küll, aga pahatihti mitte sealt, kus keskendutakse uudsusele.
Minu elus oli aeg, kui mõte ise uuesti kirjutama hakata tundus tõeliselt võõristav. Ajalehes teatatakse, et see või too võitis novelliauhinna – laenutan raamatu, mis on täis tüütut ininat külmunud maast ning kärnas kärsast; sellest, et viina ei ole ja keppi ei saa. Keegi teine võidab luuleauhinna – loen ja näen, et teemaks on teismeea valud: maailm, mis sügavhinge ei mõista, üksindus, ketsid, odavad sigaretid ja samamoodi nagu novelli puhul – coitus preventus (ärajäänud porno).
Siis loen uuesti muidu täiesti mõistlike inimeste arvustusi ja kukun istukile – mis sügavus, mis elutruudus?! Andke andeks. Meil kõigil on viletsamaid päevi, aga väide, et tõeline maailm avaneb alles siis, kui sa ärkad tuumapohmelusega ja avastad, et oled ennast täis kusnud ning tõenäoliselt ka peksa saanud, on, noh, pehmelt öeldes julge. Ma ei usu, et see maailm oleks tõelisem mõnest teisest, helgemast hommikust.
Kuigi lugejale võib nii tunduda, ei nõua ma tegelikult selgust, korda ja õnnelikku kolhoosielu kirjeldavaid teoseid. Viriseda võib, paljud tipp- ja täppteosed on täis hästipõhjendatud ja vaimustavat virisemist. Piir jookseb sealt, kus virisemisest saab asi iseeneses. Kus virisetakse virisemise pärast. Kus võimalikud lahendused ja samale olukorrale sõbralikumalt heidetud pilgud lihtsalt vingutakse seitsme sülla sügavusele maa sisse.
Enamik lugusid seisab ju lihtsal skeemil – kangelasel on midagi puudu, ta tahab seda saada, võtab midagi ette, ületab takistusi ning saavutab edu või hukkub. Tänapäeval on üha populaarsem skeem, kus kangelasel on midagi puudu, ta ei võta midagi ette, vaid ainult vingub. Seda nimetatakse siis sügavaks, ühiskonda ja inimhinge põhjani lahkavaks tekstiks.
Kõik teavad mehi, kes istuvad poe taga, joovad plastpudelitest õlut, kiruvad valitsust ja nõuavad suuremaid toetusi. Siis neil veab – eraettevõtja ehitab nende koduvalda tehase! Mehed aga ei lähe sinna tööle, vaid kiruvad ikka valitsust. Tehasesse tuuakse töötajad bussiga neljakümne kilomeetri kauguselt. Absurd! Aga kirjanduses tundub sama skeem millegipärast igati vastuvõetav. Ei, mis – sügavam kõigist võimalikest!
Ehkki minu jutt ei ole mõeldud negatiivsena, kaldun ma varasemate selleteemaliste vestluste põhjal uskuma, et paljudele see niisuguse mulje jätab. Seetõttu tahan kinnitada oma seisukohta – kui elu on sitt, siis tuleb see paremaks muuta; kui naistega ei vea, siis ennast ära pesta ja kammida; kui ikka ei vea, siis kodust väljuda ja püüda mõnega suhelda; kui raha on vähe, siis tasub välja mõelda viis raha teenimiseks; kui jõudu on vähe – minna trenni.
Raamatuid tasub kirjutada siis, kui kõigile minu eitustele vaatamata tundub, et ikka on midagi öelda. Kui teisiti ei saa. Ükskõik, kas see tuleb ütlemise mõnust või tundest, et tõesti on öelda midagi uut – või siis mõnel muul, ökoloogiliselt puhtal põhjusel.
