Sergei Stadnikov: Miks halli passi omanikud enam Eesti kodakondsust ei taha?
Üleeelmisel nädalal langes kehtiva elamisõiguse või elamisloa alusel elavate määratlemata kodakondsusega isikute arv alla 100 000 inimese. Tõepoolest, võttis aega mis võttis, kuid asi seegi. Siseministeeriumi sisejulgeoleku asekantsler Erkki Koort avaldas selle üle head meelt, sest Eesti jaoks on oluline, et Eestis elavad inimesed teeksid teadliku otsuse, kellena nad tahavad Eesti ühiskonnaelus osaleda. Siseministeerium julgustab Eesti elanikke taotlema Eesti kodakondsust ja võtma vastutust Eesti riigi ja Euroopa Liidu tuleviku eest.
Igati edumeelsed mõtted - ainult oma kontseptuaalsetes alustes kahjuks hiljaks jäänud. Tuletan lugupeetud tippametnikule meelde, et näituseks veidi enam kui kahekümne aasta eest, 3. märtsil 1991, oli kõikidel Eesti alalistel elanikel, eesti keele oskusest sõltumata, võimalus osaleda perestroika isa Mihhail Gorbatšovi poolt seadusvastaseks kuulutatud iseseisvusreferendumist. Seda, muide, mitmekümnetuhandelise nõukogude väekontingendi kohaloleku tingimustes. Vähemalt 150 000 nn muulast hääletas EV taaskehtestamise poolt. Nagu näitas juba lähim tulevik, degradeeriti neist enamik uute võimurite poolt alustuseks lihtsalt apatriitideks (viimaseid nimetatakse kohalikus ametlikus keelepruugis eufemistlikult „määratlemata kodakondsusega isikuteks"), kes loomulikult ei saanud valida ei esimest sõjajärgset Riigikogu (1992) ega osaleda valdavas enamuses suurerastamise kõige tähtsamas, esimeses faasis. Hoolimata tõsiasjast, et venekeelse elanikkonna ka praegu nii aktuaalne lõimumise protsess käivitus ju toona päris edukalt. Muuseas, vereohvriteta; viimane tõsiasi on meie kõikide suursaavutus. Konkreetsest rahvusest sõltumata. Huvitav, mida sellest kõigest arvab härra Koort?
No nii, lähen oma arutluses siis edasi. Igati tervitatavaks pean võimalust taotleda siinsetel kodakondsuseta alalistel elanikel oma alaealistele lastele (kuni 15. eluaastani) Eesti kodakondsust lihtsustatud korras. Teisalt jällegi arvustab asekantsler Vene Föderatsiooni otsust anda Eestis elavatele halli passi omanikele viisavaba reisivõimalus; viimast aga ei saa pidada Eesti suhtes sõbralikuks aktiks, kuna see on seotud probleemi hoidmisele. Kuid küsigem, kas viimase Ülemnõukogu, Põhiseadusliku Assamblee jne vastavad poliitotsused olid venekeelse elanikkonna ülekaaluka osa suhtes lojaalsed? Näiteks Kodakondsus-ja Migratsiooniameti endine peadirektor Andres Kollist meenutab: nende eesmärk oli venelaste elu põrguks muuta (põhjalikumalt teema kohta vt. Luup, nr. 3 (112), 7. veebruar, 2000).
Eesti kodakondsuse taotlejate arvu vähenemist viimaste aastate jooksul (vastav trend muutus selgemaks 2005. aastast; küsitluste järgi soovis 2008. aastal Eesti kodakondsust 51% mittekodanikest) seletatakse tihtipeale ofitsioossel mantrataolisel tasandil võimalusega viisavabalt reisida Schengeni tsoonis ning Venemaal. See on kindlasti üks põhjustest, kuid ma kahtlen väga, et on tegemist kõige tähtsama motiiviga. Ekspertide vastavad uurimistulemused seda lihtsalt ei kinnita. Samuti ärgem unustagem: EV kodanikul on võrreldes mittekodanikuga palju kergem saada tööd Euroliidus. Täiesti ametlikult ja seadust rikkumata.
Mille üle siis naturaliseerimisprotsessis osalejad harilikult kurdavad? No loomulikult nõutava keelekategooria (B1) ning põhiseaduseksami keerukuse üle (täiendavalt vt. www.mipex.eu/estonia acces to nationality; Integration Monitoring Study of 2008). Ometigi suutis käesolevaks ajaks saada kodakondsuse naturalisatsiooni korras vähemalt 160 000 inimest.
Teatavat rolli mängib ka nö kandidaatide ressursi aeglane ammendumine - kes on juba EV kodanik, kes Venemaa, Ukraina, Valgevene jne. Eakamad tihtipeale loobuvad või ka surevad. Osade mittekodanike arvates ei too kodakondsuse vaevaline omandamine mingeid põhimõttelisi positiivseid muutusi nende ellu, kuna neil on nö vale rahvus. Kuid esineb ka põhimõttelisi (kellede arv ei ole just väga suur) kehtiva naturalisatsiooni protseduuri boikoteerijaid. Isiklikest tähelepanekutest võin kinnitada, et kõige sagedamini tuleb säärane hoiak poolkogemata välja omal ajal iseseisvusliikumist toetanud isikute hulgas. Ilmselt leidub nende seas ka mõnevõrra rohkem kõrgendatud inimväärikusega isiksusi.
Huvile kodakondsuse vastu mõjusid kindlasti pärssivalt ka teatavad nelja aasta tagused sündmused Tallinnas...
