Hans H. Luik : Island sattus viie rikkaima riigi hulka tänu pankurite blufile
Tõsi ta on, aastal 2007, just enne Islandi rahanduse kokkukukkumist, oli islandlaste keskmine sissetulek maailmas suuruselt viies. See ületas 60% võrra USA elaniku keskmise sissetuleku.
Reikjaviki restoranid olid kallimad Londoni omadest, Tartu-suurusesse Islandi pealinna plaaniti mitmed pilvelõhkujad ja loosungiks oli "Miks Dubai? Miks mitte Reikjavik?". 2006. aasta rahvusvahelise küsitluse põhjal olid Islandi elanikud kõige õnnelikumad maailmas.
Tänane seis on aga selline, et Briti ja Hollandi valitsused nõuavad Islandilt tagasi 5,7 miljardit eurot. Suveräänsete valitsuste nõudele vastab Islandi kõrgem võim ehk rahvas referendumil juba teist korda eitavalt. Kuna riigi president otsustas et maksumaksja ise saab võimaluse öelda kas ta on välisriikidele võlgu või mitte, siis on Islandi valitsus praegu juskui vastutusest prii.
Võlasumma on tekkinud sellest, et hukkaläinud Islandi pangad võtsid viimasel hetkel kõrge protsendiga laenu lihtsameelsetelt inglastelt ja hollandlastelt, lubades prisket intressi. Inglise ja Hollandi kuningriikide valitsused kompenseerisid oma alamatele kaotatud raha, kuigi formaalselt võib-olla isegi ei oleks seda kohustust olnud. Tavaliselt peavad valitsused kontrollima pankasid, kes nende territooriumil avalikult endale hoiustajaid meelitavad, aga islandi Icesave oli vormistatud kavalalt, justkui Reikjaviki pankade filiaal, ja seetõttu oletasid inglased ja hollandlased et kontrolli teostab Islandi keskpank.
Tegelikult olid Icesave taga aga Islandi Keskpanga presidendi David Oddsoni sõbrad ja klannikaaslased, ja keskpank ei kavatsenudki seda rahalist tolmuimejat kontrollida. Muuseas andis pankurite klanni suuri laenusid ka Islandi poliitikutele, mistõttu ka valitsuse kontrolli kolme suurema panga - Kaupthingi, Glittniri ning Landsbanki - üle sisuliselt ei olnud.
Pangad olid oma bilansis varad bluffinud nii suurteks, et kolme panga väärtus nende oma hinnangul oli 800% riigi SKP-st. See "väärtus" põhines suuresti üleshindlusel. Islandi madalatele majadele antud kinnisvaralaenudelt nõudi omakapitali ainult 10%. Kevadine hääletus Briti ja Hollandi valitsuste nõuete üle lõppes 60% valijate kinnitusega et EI MAKSA. Aasta varem oli vastu koguni 93%. Järelikult rahvas ei tunnista, et peaks oma pankuriteks hakanud poliitikute vigu kinni maksma.
Island ei kuulu Euroopa Liitu ja niikaua kui see Inglise ja Hispaania kuningriikidest sõltub ta sinna ka ei saa. Kuid EL liikmesriigid peaksid Islandi nipitamist muidugi teraselt jälgima.
Summa mida võlanõudjad soovivad on 5,7 miljardit eurot ehk pool Islandi ühe aasta SKP-st. Tegelikult on Euroopa valitsused olnud isegi järeleandlikud, sest makseaeg lükati aastatesse 2016 - 2023. Rahvas, tundub, ei soovi aga üldse maksta.
On see aus? Kas islandi lihtinimene on üldse Hollandi ja Briti kuningriikidele midagi võlgu? Kas kreeklased võivad samamoodi välja ostmata jätta Eesti Pangalt oma võlakirjad, milliseid Lipstok on panga keldrisse juba umbes 2 miljardi krooni eest varunud?
Klannimajanduse Põhjamaade mudel
Vastus on, et Islandi võlgu ei tekitanud otseselt Islandi valitsus vaid Islandi erapangad. Ühel hetkel riigistas Reikjaviki valitsus kõik kolm kodumaist panka koos eausksete eurooplaste säästudega. Kuid nende pankade käitumine oli tingitud siiski juhtivate poliitikute klanni pikaajalisest tegevusest.
1980-ndatel aastatel kujunes Islandil välja nn. Kaheksajala ringkond ehk 14 paremat perekonda. Kaheksajalg kohtrollis kalandust, Islandi NATO baasi varustamist, kindlustust, transporti ja saarele toodavat importkaupa. Pangad kuulusid riigile, kuid riigis valitses parempoolne Iseseisvuspartei. Lihtrahvas pidi parteibroilerite käest luba küsima, kui tahtis välismaasõiduks valuutat vahetada või autoostuks laenu saada. Iseseisvuspartei bossid koos Keskparteiga valitsesid omavahel rasvaseid ametikohti jagades ning harrastasid "juhtimiskultuuri, mis koosnes pugemisest ning macho-mängudest nagu Nõukogude Liidus," nii meenutavad ajakirjanikud Silla Sigurgeirsdottir ja Robert H. Wade ajalehes LeMonde Diplomatique.
Kaheksajala härrad aga jäid ühel hetkel vanaks ning nende kohti hakkasid himustama Islandi Ülikoolist tulnud noored liberaalid, kes kogunesid ajakirja Lokomotiiv ümber. Nende idee oli ühiskond avada, luua uued karjäärivõimalused erastamise teel. Tulevane pikaajaline peaminister David Oddsoni oli Lokomotiivi noorte eestvedaja. Aastal 1992 tegi David Oddson ka Eesti uudistes ilma, seistes noore peaministrina oma riigivisiidil Iisraelis vapralt vastu juutide nõudele välja anda eesti poliitilise politsei veteran Evald Mikson. David Oddson suutis valitsust juhtida 14 aasta vältel, mille käigus said juhtivad parempoolsed poliitikud hakkama suure hat trickiga - pankade erastamisega iseendile 1998. aastal. Algas suur majanduse liberaliseerimine, vähendati tulumaksu ja käibemaksu. Seejärel suundus Oddson juhtima Islandi Keskpanka, et tegelikult garanteerida sõbralik suhtumine "omadesse poistesse".
Uskumatu küll, kuid 1998. aastal ei kutsutud pankade erastamisele väikesel Islandil ühtegi välismaalast. Esimese panga, Landesbanki võttis endi kätte Iseseisvuspartei klann, Kaupthing sai Halldor Asgrimssoni juhitud koalitsioonipartneri ehk Keskerakonna tagatoale. Väiksematest pankadest moodustati kolmas Islandi suur blufipank, Glitnir.
Islandi uus panganduseliit justnagu võistles omavahel, kuid kuna väliskapitali ei kaasatud, siis tuli üksteist toetades kuidagi kapital üles bluffida. Skeemid meenutavad sama mida meil 1990-ndate lõpus harrastasid Ühispank, Hansapank ja Tallinna Pank: kuna omaenda aktsiaid osta Eesti Panga reeglid ei lubanud, siis osteti üksteise pankade aktsiaid offshorede kaudu. Aktsiate hinnad tõusid, pankade varad kasvasid, see võimaldas omadele meestele anda uusi laene uute aktsiate ostuks... Islandil käib sarnaste tehingute suhtes täna mitu kriminaaluurimist, süüdistuse sisuks on turumanipulatsioon.
Turumanipulatsioon lõppes nagu ka meie Eesti pankade puhul: kui asjad hakkasid hapuks minema, müüsid insaiderid oma aktsiad tipust maha, väites avalikult et "kroonijuveele ei müüda". Islandri valitsuse rahandusminister Baldur Gudlangsson, Lokomotiivi võimurühmituse liige, sai kaks aastat vanglat selle eest, et siseinfot kasutades müüs oma aktsiad vahetult enne katastroofi 2008. aasta semptembris
Islandi pangad aga jõudsid bluffides maailma 300 suurima panga hulka. Saareriigi börs tõi kohalikele suuri võite - 2001 aastast kuni aastani 2007 tõusis aktsiate koguväärtus üheksa korda. Reikjaviki lennuväljale siginesid pankurite eralennukid; poliitikutest omamehed said pankadest suuri laene. Ja siis saabus esimene hinnang Danske Bankilt et "Islandi pangandus istub geisri otsas". Mull lõhkes väävlihaisu saatel.
On üks samm endise Islandi peaministri, endise Islandi Panga presidendi David Oddsoni karjäärist mis sunnib islandi rahvale kaasa tundma: pärast seda kui peaminister Johanna Sigurdardottir ja ka tänaval protestiv rahvahulk seda kategooriliselt nõudis, astus Oddson tagasi Keskpanga nõukogust... ja asus Islandi mõjukaima ajalehe Morgunbladid peatoimetaja ametisse! Klann ei anna alla, tervitus kaugele kolleegile ka siit Tallinnast!
Tänaseks on Islandi majandus rahunenud ning avalike kulude kokkutõmbamine pole ulatunud nii kaugele kui Iirimaal, Eestis ning Lätis. Islandi krooni devalveeriti ning eksport läks käima. Tööpuudus on Eestis kriisi ajal olnud pidevalt suurem kui Islandil - kuid mis saab siis kui Island siiski oma võlgu maksma hakkab?
