Sellest hoolimata kulges juba varsti meie veetee järskude kaljunõlvadega saarte vahel, mille peal olid kodu leidnud kajakad ja krüüslid. Liikumise katkestas korraga kõva mürin. Äike, oli esimene mõte. Ehkki taevas polnud ühtegi märki lähenevast tormist. Peagi sai selgeks, et müristajateks olid jäämäed, mis kõva kärgatuse saatel pragunesid, ning võimas heli kajas mägedelt vastu. Vahel pudenes ka mõni suuremat sorti jäätükk vette. Jäämägesid oli ümberringi palju, üks pilkupüüdvam kui teine. Eriti kenad olid sellised mäed, mille küljed külm vesi puhtaks oli pesnud ehk nad olid end vees juba mitu korda keeranud.

Ühe sellise mäe juures tegime puhkepausi. Mägi polnud väga suur – umbes paarkümmend meetrit kõrge. Kajakas tuli uudistama ja lendas jäämäe tippu. Naljatasime, et nüüd ajab mäe ümber. Täpselt nii aga juhtuski, kui olime vaevalt minutijagu mäest eemale aerutanud. Käis üks kõva pauk ja mitme kuupmeetri suurune jäämäe tipp prantsatas vette. Edaspidi hoidsime mägedega suuremat distantsi, kui see vähegi võimalik oli. Aga selgus, et jäätükid võivad ka vee alt üles kerkida. Nii juhtusin nägema, kuidas paadist mitte eriti kaugel kolakas jäätükk veest meetri kõrgusele välja hüppas. Ilmselt oli ka meie all vetesügavuses liustik...

Kõigile ohtudele vaatamata (retke eelviimasel päeval lakkas töötamast GPS) jõudsime tagasi tervelt, olles läbinud rohkem kui 200 ohtlikku, külma, aga ilusat kilomeetrit keset jäämägesid.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena
Sinu vihjest võib saada uudis

Olulist sündmust märgates tee pilt või video ja saada Delfisse. Vaatame vihje üle ja jagame sinu märkamist Eestiga. Saada vihje:

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid