Kõrb, põlev mees ja põder
Kunagi levis laialt nali tšuktšist, kes proovib Moskvast naasnuna seletada, missugune on loomaaias nähtud elevant. Põtra teate? No kohe üldse ei ole põdra moodi, otsib ta sobivaid sõnu.
Burning Mani festival on mõnes mõttes väga põdra moodi, sest seda on mitte-põletanule (inglise keeles kutsutakse festivalil vähemalt korra käinud inimest burner’iks) väga keeruline kirjeldada. Võib-olla annab mingigi pildi ette see, kui kujutada ühekorraga ette katastroof-futuristlikku filmi “Mad Max”, popkunstnik Jeff Koonsi kogu loomingut, joogalaagrit ning väga raju pidu Ibizal.
Kui see ei tekitanud mingisugustki muljet, siis äkki aitavad paar fakti.
Burning Mani toimumiskoht on Nevada kõrb, kus pole jooksvat vett, kanalisatsiooni, elektrit, internetti ega mobiililevi. Selle-eest on seal hulgaliselt liiva ning tugevad tuuled, mis aeg-ajalt liivakeeriseks või -tormiks ühinevad. Festival toimus sel aastal juba 25. korda ning oli esimest korda viimse piletini välja müüdud. Ürituse haripunktis viibis Black Rock Citys, selles vaid nädalaks rajatavas ringikujulises linnas, korraga rohkem kui 50 000 inimest. Seda on natuke rohkem, kui on elanikke Pärnu linnas.
Festivali meeleolu kirjeldab hästi tõik, et kohapeal puudub kaubandus.
Raha eest saab osta ainult jääd, nii et söök, jook ja kõik muu eluks vajalik peab endal kaasas olema. Samas, eriti hea tahtmise ja väikese rahakotiga saaks selle nädala elatud ka niisama. Asi on selles, et kõige hinnatum valuuta on nähtamatud teistele heameele valmistamise pagunid. Naeratusi ja tänulikkust võid välja teenida kas kingituste tegemise, joogi ja toidu jagamise, muljetavaldava kunstiteose loomise, meelelahutuse pakkumise või mille iganes muuga, mis kellegi festivali paremaks muudab. Kes ehitab festivaliks ringisõitva tuldlõõskava kaheksajala, kes korraldab aasta otsa tuluõhtuid, et saaks nädalaks kõrbesse tasuta jooke pakkuva baari avada, kes loob laserkiirte abil maailma suurima kella, kes paneb endale selga kostüümi, mis heal juhul tekitab vaimustunud aplausi, halvemal juhul unehäireid, ja nii edasi.
Üsna lihtne oleks nii-öelda sirutada käsi välja ning olla kõige selle vastuvõtjaks, seda kas praktilistes küsimustes, nagu söömine, või siis meelelahutuse osas. Playal liikuski ringi ka üsna argise olemisega inimesi, kes niisama teisi vaatasid või neist pilte klõpsisid.
Kui tahes häid kaadreid nad ka ei saanud, oli teisel pool läätse viibivatel inimestel festivalist kindlasti palju rohkem rõõmu. Burning Man pakub kõige rohkem nendele, kes tulevad seda kaaslooma, mitte kõrvalt vaatama.
Ja see tekitab harukordselt nauditavaid loovaid doominoefekte. Üsna levinud festivaliliikureiks on läbi aastate olnud autost või bussist ümberehitatud laevad, sest ringisõitev laev näeb kõrbes kohe eriti äge välja. Sellel aastal oli keegi nende jaoks ka saja meetri pikkuse paadisilla ehitanud, ja kalastamise sõpradele lahkelt silla otsa ka õnged välja jätnud. Või siis see inimene, kes tsirkusekarkudel kõndijatele baari ehitas. Muidu baar nagu baar ikka, mõistagi tasuta jookidega, aga baarilett asus umbes kahe meetri kõrgusel, nii et ilma jalapikendusteta oli raske baarmeni jutule saada.
Täiesti omaette artikli võiks kirjutada playale nädalaks püstitatud kunstist, aga seda peaks pigem tegema keegi, kes oskab sinna juurde ka sobivaid eruditsiooni väljendavaid omadussõnu valida. Kunsti on seal rohkem, kui jõuaks paari täispäevaga ära vaadata, ning oli selgelt näha, et kunstnike fantaasiat ei piiranud mitte lõuendi või galerii suurus, vaid kilomeetrite viisi kõrbe. Allakirjutanu ei ole kursis, missugused playa-kunsti fotod selle teksti juures näha jävad, aga võib kindel olla, et nad räägivad iseenda eest.
Nagu ürituse nimi aimata laseb, on üks festivali olulisi komponente puust mõnekümne meetri kõrguse mehekuju põlema panemine, millest festival kunagi ka välja kasvas. Täna on palju olulisem ja emotsionaalsem sündmus templi, kõikide uskude ja umbuskude pühakoja põletamine viimase päeva õhtul. Burning Mani tempel oli hüvastijätmise koht, mis sel aastal, kui festivali teema oli Rites of passage, tundus eriti olulist kohta omavat. Neli kuud valminud templi seintele jäeti nädala jooksul tuhandeid hüvastijätukirju, lubadusi, meenutusi, kahetsusi, fotosid ja mälestusesemeid – et see kõik tuhaks põletada.
