Peeter Helme : Miks reklaamida võõraste intiimkäitumist ehk avalikud lollused avaliku raha eest

Viimastel nädalatel hommikuti tööle jalutades on mulle tänaval silma torganud plakatid, kus barbinukkudele, sipsikutele ja muudele mänguasjadele on külge kleebitud teistelt leludelt pärinevad kehaosad ning lisatud kiri, et päris elus ei käi ravi nii lihtsalt. Poleks selle peale ise tulnudki.

Jagan oma hämmingut töökaaslastega ning saan teada, et olen olnud hajameelne: plakatitel sisalduvat ka palve annetada raha haigete laste raviks. Silmitsen järgmine kord sama plakatit hoolikamalt. Tõesti-tõesti — barbi all on väikeses kirjas tekst ja vist ka telefonumbrid. Mul on küll prillid ees, aga ikkagi — see kiri on tõesti väike. Kuid ta on olemas ja asi saab selgemaks. Küll poleks ma eraldi tähelepanu juhtimiseta kirbukirja märganud. Milleks siis reklaam?

Ja kui edasi mõelda — tegu on järjekordse jõulueelse väljapressimisega. Muidugi on mul ainult rõõm, kui meie lapsed saavad parima võimaliku ravi ja mul pole ka rahast kahju. Ainult üks väike detail — ma juba maksan selle heaks. Täie rauaga. Sotsiaalmaksu. See täidab kolmandiku riigieelarvest ja asjaolu, et näiliselt maksab mu tööandja, ei muuda mitte midagi. Kui selle ja Haigekassa raha eest ei suudeta tervishoiusüsteemi üleval pidada, on ühe elava klassiku sõnutsi struktuurides kallutatud jõud. Mitte tingimata vandenõu, aga meedias kõneainet leidnud haiglatevahelisest võidurelvastumisest tingitud raiskamine küll. Järjekordne reklaamikampaania on seega, nagu öeldud, väljapressimine.

Veel jaburam on aga TTÜ õiguse instituudi projekti “Erinevus rikastab” plakatikampaania. Hiigelplagudel tutvustatakse hulka kodanikke, mainides ära nende töö, huvialad, perekonnaseisu ja seksuaalse sättumuse. Andke andeks, aga kas Tehnikaülikooli (ehk meie kõigi), Euroopa Komisjoni (vt eelmiste sulgude sisu) ja Sotsiaalministeeriumi (vt uuesti eelmiste sulgude sisu) raha pole tõesti mitte millekski muuks kasutada kui võhivõõraste inimeste intiimkäitumise reklaamiks? Mind ei huvita ei skandaalne asjaolu, et Erki Pehk on kellegi poeg, ega see, et ta on autohull. Ma ei taha teada — kuigi võin deduktiivselt järeldada –, et Liina Vahter on kellegi tütar. Et ta on juuksur, jätab mind külmaks. Kummagi nimetatud inimese huvisid seksuaalelu vallas ei puuduta ma meelega. Täpselt nagu ma soovin, et ka minu enda vastavad eelistused ei muutuks avaliku arutelu teemaks. Liiati veel selliseks, mida avaliku — meie kõigi! — raha eest soodustatakse.

Ma ei taha sellega öelda, et sotsiaalreklaam on vale. Ma tean, et on inimesi, kes ei tea, et 112 on hädaabinumber ja 110 politsei oma. On ka inimesi, kes ei tea, et HIV on suguhaigus, mida saab kergesti ennetada, ja kellele mõjus suvine Tervise Arengu Instituudi kampaania “Kumm on seks” silmiavavalt. Kõike on. Aga kuskil on ka piirid ja iga arulagedust ei maksa siiski jalgratta leiutamiseks pidada ja rahva raha eest tiražeerida.