Sõjani viib majanduslik õitseng, mitte kriis
Ajaloos on enamikku sõdasid ja kodusõdasid peetud majanduslikel põhjustel, eesmärgiga vallutada territooriume või kontrollida ressursse ja liiklusteid. Seda tegid näiteks koloniaalimpeeriumid. Sõditud on muidugi ka poliitilistel, ideoloogilistel ja religioossetel põhjustel, kuid majanduslik aspekt on iga sõja juures.
Aga tänapäeva Euroopa sõdades pole sõjapidamise võimekus sõltunud ainuüksi sisemajanduse kogutoodangu (SKT) suurusest, vaid ka sõjamajanduse organiseeritusest, võimalusest laenata soodsatel tingimustel raha, relvastatud jõudude struktuurist ja töövõimest, strateegiast jpm teguritest. Mõlemas, nii Esimeses kui ka Teises maailmasõjas oli Saksamaa ja tema liitlaste majanduse tootlikkus oluliselt väiksem kui vastaspoolel. Sellest hoolimata läks mõlemal korral mitu aastat, enne kui liitlasvägede otsustav üleolek selgeks sai.
Aga kui sõdade põhjused on siiani olnud väga tihti majanduslikud, siis kas on olemas seos majandustsüklite ja sõja puhkemise vahel? Ehk teisisõnu, kas majanduskriisid – üks neist kummitab praegugi Euroopat – viivad sõjani?
Esimesel maailmasõjal oli terve hulk põhjuseid ja üksikute detailide üle vaidlevad ajaloolased tänapäevani. Aga majanduslikud põhjused ei mänginud konflikti puhkemises mitte mingit rolli. Selle sõja algusega lõppes “esimese globaliseerumise” faas. Terve rida lääneriike oli läbinud pikaajalise ja jätkusuutliku majanduskasvu perioodi. Eurooplased ja põhjaameeriklased elasid 1914. aasta suvel nii hästi nagu ei kunagi varem oma ajaloo jooksul. Mitte majanduskriis, vaid pikka aega kestnud ja võidurelvastumist rahastanud heaolu muutis võimalikuks Esimese maailmasõja kogu tema brutaalsuses.
Ka Teine maailmasõda, mille põhjustasid Saksamaa ja Jaapani katsed luua omale majandusliku ekspluateerimise eesmärgil impeeriume, ei alanud mitte majanduskriisis, vaid kasvufaasis. Kolmekümnendate teises pooles kosus maailmamajandus üleilmsest kriisist ja rahvusvaheline võidurelvastumine tagas nõudluse elavnemise. Pärast “kuldseid kahekümnendaid” ehk ajavahemikku 1925–1929 olid hilised kolmekümnendad teine õitsenguperiood sõdadevahelisel ajal. Kuigi Saksamaa majanduslik eesmärk oli rassistliku heaoluriigi ülesehitamine, mis pidi toimuma idapoolsete ekspluateeritavate naabrite kulul, sai Saksamaa sõda pidada vaid tugevalt positsioonilt.
Mõlemad maailmasõjad olid suhteliselt sümmeetrilised, kallaletungija üleolek ei olnud mäekõrgune, nagu see oli olnud näiteks nii mõnegi koloniaalsõja puhul. Sümmeetrilisi sõdu saab pidada vaid positsioonilt, kus riik on majanduslikult ja sõjaliselt suhteliselt tugev. Teises maailmasõjas oli Saksamaal kolmeaastane eelis (1939–1942), mil ta oli oma vastastest sõjaliselt üle, kuigi Saksa relvatoodangu tippaeg langes alles aastasse 1944. Suurbritannial ja hiljem USA-l läks aga aastaid, et oma majanduslik tugevus edukalt sõjaliseks jõuks muuta.
Kui sümmeetrilisi sõdasid põhjustavad majanduskriisid harva, siis kodusõdade ja koloniaalsete vabastussõdade puhul on asjad teisiti. Kui keskus (emamaa) on majanduslikult nõrgestatud ja tal pole piisavalt sõjalist jõudu, siis on ülestõusnutel lihtsam kodusõda pidada ja seejuures selles isegi edukas olla. Teise maailmasõja järgne dekoloniseerimise ajalugu on täis näiteid sõdadest, kus Euroopa keskvõim oli liiga nõrk, et end kohalike vabastusliikumiste vastu maksma panna. Ka võit Vabadussõjas tulenes ennekõike bolševistliku Venemaa ajutisest majanduslikust ja sõjalisest nõrkusest, mis oli osalt tingitud samaaegsest võitlusest paljudel rinnetel.
Ebasümmeetrilisi sõdu, kus üks pool on teisest väga võimsalt üle, võib pidada ka majanduskriisi tingimustes. Näiteks Euroopa koloniaalekspansioon ei lasknud end praktiliselt üldse emamaa konjunktuuri kõikumistest mõjutada, kui tegemist oli väikeste ja lokaalsete konfliktidega. Aeg-ajalt tuli aga selliste konfliktide puhul ette suuri valearvestusi. Partisanisõda pole vahetevahel lihtsalt võimalik võita, nagu pidid möönma ameeriklased Vietnamis ja Nõukogude Liit Afganistanis. Kuveidi vallutamine polnud Iraagi jaoks sõjaliselt mingi probleem ja nad oleks sealt suure saagi saanud, kuid seda oskasid Kuveidi liitlased vältida.
Herakleitosele on omistatud lause “sõda on kõigi asjade isa”. Sõda seostatakse meelsasti ka tehnoloogilise arengu ja majanduskasvuga. Kahtlemata on relvade areng mõjutanud ka tehnika arengut. Kuid ei tohi unustada, et Euroopa asus maailmas domineerima just Napoleoni sõdade ja Esimese maailmasõja vahelisel ajal. See oli, kui mitte arvestada mõningaid väiksemaid konflikte, üks Euroopa ajaloo rahulikumaid perioode üldse, mil õitsesid nii tehnoloogia kui ka teadus. 20. sajandil läks suuresti kahe maailmasõja tõttu tehnoloogiline juhtroll Ameerika Ühendriikide kätte. Nemad osalesid küll ka mõlemas sõjas, kuid mitte nii vahetult ega nõnda suurte panustega kui eurooplased.
Mis siis ikkagi seob sõda ja majanduskasvu? Pärast seda, kui Saksamaa oli võitnud sõja Prantsusmaa vastu (1870–1871), tõi see tänu suurtele Prantsuse reparatsioonidele endaga kaasa mitmeaastase majandusbuumi, niinimetatud asutamis- või loomeaja (saksa keeles Gründerzeit).
Pigem oli see aga erand – peale neutraalsete riikide, USA ja Jaapani olid Esimeses maailmasõjas praktiliselt kõik kaotajad. Mõnes riigis järgnes sõjale lühiajaline buum, kuid peaaegu kõik sõjas osalenud riigid langesid inflatsiooni, mõned isegi hüperinflatsiooni küüsi. Sõjalaenude ja -krediitide reaalne väärtus langes inflatsiooni tõttu või ei makstud neid üldse tagasi. Kahju kannatasid enamasti erahoiustajad.
Ka suhteliselt väikesed reaalselt makstud reparatsioonid ei suutnud sõjakahjusid korvata. Nii ei jõutud Esimese maailmasõja arveid veel klaaridagi, kui juba puhkes Teine maailmasõda. Sõdadevahelisel ajal pääsesid mõjule majanduslik natsionalism ja osalise autarkia ideed. Esimene globaliseerumise laine oli lõppenud ja majanduskasv kõikjal, välja arvatud USA, pigem väike. USAs levinud massitarbimine ei jõudnud Esimese maailmasõja tõttu Euroopasse.
Pärast Teist maailmasõda tundus olukord esmapilgul parem. Euroopas algas “kapitalismi kuldne ajajärk”, mis hõlmas varasemaid sõjavastaspooli, nagu Prantsusmaa, Lääne-Saksamaa, Suurbritannia ja Itaalia. Mandri idaosas oli samuti midagi “sotsialismi kuldse faasi” sarnast. Kas verine maailmasõda kutsus siis tõesti esile midagi head ja tõi enesega kaasa heaoluriigi?
Statistikat vaadates tuleb nentida, et Lääne-Euroopa oli viiekümnendate alguseks ja Ida-Euroopa viiekümnendate lõpuks sõjast kosunud ja saavutanud taas 1939. aasta tootlikkuse ja tarbimise taseme. Aga need on seega umbes kaksteist või siis kakskümmend kaotatud aastat!
Lääne-Euroopa majandusimesid õhutasid tagant Marshalli plaani abi, rahvusvaheline konjunktuur ja Bretton Woodsi vääringusüsteem. Viimase puhul hinnati Lääne-Euroopa vääringud dollari suhtes alla, mis hõlbustas eksporti USAsse ja muutis sealt tuleva impordi kallimaks. Lisaks hakkas tasapisi ka Lääne-Euroopa majanduslik integratsioon vilja kandma.
Mandri idaosas tekitasid väikese buumi tõenäoliselt Stalini industrialiseerimise pikaajalised tagajärjed ning Siberi maavarad. Kummagi näite puhul ei saa me aga rääkida Teise maailmasõja positiivsest mõjust majandusele. Sõjakahjud ja inimkaotused olid lihtsalt liiga suured.
Midagi head ei toonud majandustele ka külm sõda. Igaüks, kes kulutab rahu ajal pika aja jooksul viis, kümme või isegi viisteist protsenti oma SKTst relvajõududele ja relvatööstusele, kahjustab majanduskasvu, elatustaset ja ühiskonna varustatust üldise heaoluga.
Lääne-Euroopa heaoluriikide õitseng tulenes soodsate tingimuste jadast, mitte rahvusvahelisest võidurelvastumisest. Selle eest, et postsotsialistlik transformatsioon kulges Ida-Euroopas suhteliselt leebelt ning Lääne-Euroopas toimus viimase kahe aastakümne jooksul aset leidnud kahele majanduskriisile vaatamata kokkuvõttes stabiilne kasv, oleme tänu võlgu ka just külma sõja lõpuga kaasnenud rahudividendidele.
Modernsed jasümmeetrilised sõjad on liiga hävitavad, et mõjutada majandust positiivses suunas. Neid ei alustata reeglina mitte majanduskriisis, vaid suhteliselt tugevatel jalgadel olles. Liiga suured kulutused relvastumisele kahjustavad majandust. Pigem olgu need mõõdukad, aga tõhusad. Arusaam, et sõda on Euroopas tavaline poliitika tegemise vahend, lõppes kahe maailmasõjaga õnneks ära. Samas, nagu näha, võib moodsate sõdade hävitusjõud tõesti tuua rahu ja majandusarengu.
