Rein Raud: Kõrgharidus: vihma käest räästa alla
Raporti autorite meelest on väga „vajalik, et kolmanda taseme hariduse võrdse kättesaadavuse küsimus muutuks Eesti rahvusliku arutelu ja poliitikakujunduses senisest olulisemaks teemaks”, kusjuures seda, et kõrharidusstrateegia neile küsimustele tähelepanu ei pööra, peavad nad väga kahetsusväärseks. (OECD Reviews of Tertiary Education Estonia, 2007, lk 266–267.)
Samadele järeldustele jõudis ka Arengufondi eksperdirühm novembris 2010 oma raportis „Kõrgekvaliteedilise hariduse kättesaadavus”, sedasama on rõhutanud oma väljaastumistes EÜL ja nii tuleb välja, et see küsimus on tõepoolest kujunenud oluliseks.
Võib vist liialdamata öelda, et tasuta kõrghariduse loosung oligi see, mis tõi IRL-ile viimastel valimistel piisava edu, et pääseda valitsusse ja saada võimalus oma ettekujutus ellu viia. Pean paraku tunnistama, et kuigi olen samuti veendunud tasuta eestikeelse kõrghariduse pooldaja, suhtusin sellesse lubadusse algusest peale teatava skepsisega, sest väljakäidud kalkulatsioonide juures mainitud arvud tundusid üsna laest võetuna ja kohati jäi mulje, et rohkem kui loosungi tasemel seda teemat läbi mõeldud polegi.
Nüüdseks on selge, et ilmselt on algusest peale tegemist olnudki jultunud valega. Vastuvõetaval kujul ei tähenda kõrgharidusreform mitte tasuta eestikeelset kõrgharidust, vaid tasuta eestikeelset kõrgharidust eelkõige eliitkoolide lõpetajatele nn prioriteetsetel aladel, nominaalaja vältel ja ilma võimaluseta endale elatist teenida.
Teisisõnu, reformi tagajärjel hakkab Eestis saama tasuta eestikeelset kõrgharidust väiksem hulk üliõpilasi kui seni. Või siis õpivad nad pidevas stressis, et langevad allapoole ettenähtud koormuspiiri ja hakkavad maksma eksamite eest 50–100 eurot punkti kohta (võrdluseks: Hollandi ülikoolide üldine õppemaks on 430 eurot aastas, st kuni 15 korda väiksem). Teistsugune kui kavandatav mudel oleks haridusminister Aaviksoo sõnul kommunistlik või vähemalt sotsialistlik. Tean küll, et nende demoniseerivate võlusõnadega saab Eestis siiani alla tulistada igasuguse sotsiaalselt vastutustundliku poliitilise algatuse, aga niisugust küünilisust nii kõrgkoolide kui ka noore põlvkonna suhtes poleks siiski oodanud.
Kahtlustan, et minister teab tegelikult väga hästi, et Skandinaavias ja Saksamaal ei valitse kommunistlik vaesus ja vanglilaager — ning et Eesti juhib juba praegu Euroopas nii üliõpilaste õppemaksukoormuse kui ka neile kõige vähem majanduslikku toetust andvate riikide tabelit. Aga Aaviksoo ju lükkabki tagasi „heaoluriigi ideaali, kus õigused pole tasakaalus kohustustega ja kogu vastutus veeretatakse riigile ja maksumaksjale”. Söandaksin siiski arvata, et riik on olemas just nimelt selleks, et võtta teatavate asjade eest vastutus, ja et nende asjade hulka kuuluvad ka põhiseaduse preambulis sätestatud kohustus hoolitseda eesti rahvuse ja kultuuri säilimise eest läbi aegade, § 19 poolt tagatud õigus vabale eneseteostusele ja § 12 määratletud keeld diskrimineerida inimesi varalise ja sotsiaalse seisundi alusel. Ma leian, et poliitika, mis vähendab juurdepääsu tasuta kõrgharidusele, on kõigi nende sätetega vastuolus.
„Vajaduspõhine toetussüsteem, mis eeldatavasti peaks kahekordistama praegust riigi toetust üliõpilastele, on üks kõrgharidusreformi eeldusi,” kirjutas Aaviksoo veel mullu sügisel (PM 11.11.11.) Eeldus tähendab eesti keeles midagi, mis peab olema olemas enne järgmiste sammude tegemist. Hea mees, kes lubabki? Paraku teame väga hästi, et meie riik ei hiilga erilise usaldusväärsusega, mida kinnitab näiteks avalikus sfääris töötavate inimeste õppelaenu kustutamise kadu, nii et karta on, et ka vajaduspõhine toetussüsteem jääb edaspidigi sama kaugele tulevikku, kui on olnud seni.
Milliseks võiks kujuneda kavandatud reformi mõju? Karta on, et süveneb sotsiaalne killustumine, vaesematest peredest pärit või maal elavatele lastele jääb kõrgharidus kättesaamatuks ja see vähendab nende väljavaateid oma probleemidega toime tulla. Suure tõenäosusega kasvab riigist lahkuvate andekate noorte arv, eriti humanitaar- ja sotsiaalteadustest huvitatute seas. Eestikeelse õppe osakaal ülikoolides arvatavasti väheneb, sest ingliskeelsetele erialadele kavandatav süsteem ei laiene ja seal võib jätkata tööd ka samamoodi nagu seni.
Ülikoolides antava õppe kvaliteet langeb, sest ühelt poolt väheneb osa tulubaasi ärakukkumisel finantseerimine, teiselt poolt aga on õppejõud pideva surve all anda üliõpilastele punktid kätte, sest vastasel korral langevad nad lihtsalt välja ja pole enam kedagi õpetada. Ühesõnaga, süvenevad kõik probleemid, mille vastu reform oli algul sõnades justkui planeeritud. Aga kutsutute ja seatute jaoks tundub see kõik olevat võõras mure. Pealegi, eks harimatut, kadedusest ja sisepingetest lõhki rebitud ning pidevates hirmudes elavat ühiskonda olegi ju hõlpsam lihtsate loosungitega valitseda.
