Priit Hõbemägi: Toimetus ei tohi olla varastatud kraami ülesostja
Diskussioon Keskerakonna peasekretäri Priit Toobali kätte sattunud Hannes Rummi väidetavalt varastatud kirjavahetuse üle on kasvanud üle ajakirjanduseetiliseks vaidluseks, kus ühel poolel on ajakirjanikud, kes on varastatud info avaldamise suhtes eitaval seisukohal (nt Postimehe vastutav peatoimetaja Anvar Samost ja allakirjutanu) ning need, kes seda pooldavad (Äripäeva arvamustoimetuse juhataja Aivar Hundimägi). Vaidlusse on sekkunud terve hulk avaliku elu tegelasi, mis näitab, et ühiskond ei ole selle teema suhtes üldse mitte ükskõikne. Samal ajal kuulati elektronkirjadega seotud kuriteoepisoodi menetlemise raames kahtlustatavana üle Ivor Onksion, keda kahtlustatakse eraviisilises jälitustegevuses ja sõnumisaladuse rikkumises.
Kui vargust hakatakse õigustama, kasvõi pragmaatilistest seisukohtadest lähtudes, “et tuua olulist avalikkuseni” vms, siis on see väga libe tee. Kui ajakirjandus ei deklareeri selgelt, et see ei ei toeta vargusi ja ei avalda varastatud materjale, siis tähendab see lugejalt/avalikkuselt blankoveksli väljapressimist. “Usaldage meid, aga ärge esitage mingeid küsimusi!” ütleb selline ajakirjandus. Kuid ajakirjandus ei saa sellist suhet oma lugejatega luua. Nendevaheline suhe põhineb ainult usaldusel.
Lugeja ei ole mingi lollike, kes peab alla neelama kõik, mis austatud toimetus talle lauale serveerib ning seda pimesi uskuma. Hea lugeja on kriitilise meelega inimene, kes vaatleb ka ajakirjandust samasuguse kriitiliselt uuriva pilguga nagu poliitikuid või majandusinimesi. Ei poliitikute ega ärimeeste rusikaga rinnale tagumine “Uskuge mind, tegelikult olen ma aus!” ei anna tulemusi. Sõnad on devalveerunud, maksavad teod. Lugeja ei lülita oma radarit hetkeksi välja. Miks peaks see juhtuma nüüd ja just ajakirjanduse puhul?
Miks ei võiks lugeja eeldada, et kui ajakirjandus on nõus seadusevastaselt omandatud ehk varastatud materjale avaldama, astudes niimoodi varastatud kraami ülesostja rolli, käitub ta muudes asjades teistmoodi? Kui kaugel on sellest kahtlus, et ajakirjandus ei avaldagi kogu varastatud materjali, vaid ainult osa sellest, kuid midagi jätab avaldatama selleks, et kelleltki lisainfot välja pressida? Ja vabandage mind liialduse pärast, aga kui ollakse valmis varastatud infot üles ostma, siis miks mitte üles osta ka varastatud autoraadioid ja tööriistu?
Minu meelest on eetiline imperatiiv väga selge: ajakirjandusväljaanne ei saa nõuda austust ja lugupidamist enese vastu, kui avalikult deklareeritakse varguse soosimist. Mis puudutab ajakirjanduseetika koodeksit, siis sellega on lugu nii, et see on ajale jalgu jäänud. Nii kurb kui see ka ei ole, aga niimoodi juhtub. On aeg seda tolmutada.
