Margus Kiis: Eesti Vabariik – Eesti NSV järeltulija
Tänapäevane Eesti Vabariik, “taasiseseisvunud” 1991, nime saanud aga juba 1990, on nime poolest küll sõjaeelse Eesti Vabariigi (edaspidi Eesti Wabariik) järglane, kuid on nii palju sellist, mille järgi on ta siiski pigem Eesti NSV järeltulija.
Eesti Wabariik on heal juhul vanavanem. Eesti NSV, Eesti Wabariigi ebanormaalne sohilaps, värdjas, nagu vanasti öeldi, on aga praeguse Eesti Vabariigi otsene eelkäija.
Kindlasti ajab selline jutt paljud vihaseks ja nõnda rääkijas nähakse kodumaa reeturit. Eesti Vabariigi õigusjärgsus on püha ja puutumatu, riiklik dogma. Hea küll, olgu pealegi. Kuid vaadakem faktidele näkku.
EW – ENSV – EV
Milline oli Eesti Wabariik? Eesti Wabariik oli oma napilt üle 20aastases ajaloos poliitiliselt ebastabiilne, dünaamiline riik, millel oli selle aja jooksul kolm põhiseadust, viis riiklikku situatsiooni (sõda, demokraatlik aeg, erikord, autoritaarne riik, sõjaline okupatsioon, Nõukogude Liidu mahitatud nukuvalitsus). Ajalugu oli kirju. Sellest hoolimata oli riigis tugev kolmas sektor, peaaegu lõpuni tugev opositsioon võimudele ja suhteliselt vähe riiklikke institutsioone. Eesti Wabariik oli, vähemalt 1920–1939, väga iseseisev.
Uuel Eesti Vabariigil on seevastu täiesti uus põhiseadus, mida on muudetud vaid minimaalselt. Valitsused on küll vahetunud, kuid üha aeglasema tempoga. Riigi iseseisvus on aja jooksul lõimumisega rahvusvahelistesse organisatsioonidesse pigem kahanenud kui kasvanud.
Ajaliselt kahe riigi vahel olnud Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik oli NSV Liidu okupatsioonivõim, pseudoriik, haldusüksus. Oma nõndanimetatud konstitutsiooni järgi oli ta poolsuveräänne (formaalselt suveräänne, kuid sõltuvusvahekord NSV Liiduga oli konstitutsiooni sisse kirjutatud), ent oma õigustelt sarnanes ta siiski omavalitsuse, kubermangu, osariigi, tänapäeva Vene Föderatsiooni kuuluva vabariigiga. Eesti NSV-l oli “oma” valitsus, parlamendisarnane Ülemnõukogu, oma vapp, lipp ja hümn. Aga mitte oma piiri, oma raha, pärast 1940ndaid ka mitte “oma” armeed. Isegi formaalselt mitte.
Konstitutsioone oli ENSV 50aastase ajaloo jooksul kaks: 1940. ja 1978. aasta oma. Need ei erinenud teineteisest oluliselt, nad olid põhimõtteliselt Nõukogude Liidus unifitseeritud formaadi tõlked. Eesti NSVs kehtis spetsiifiline, nn nõukogude režiim – kommunistliku partei ainuvõim, mis kujutas endast kvaasireligioosset ühiskonnakorda koos tsentraalselt juhitud plaanimajandusega.
Hoolimata sellest, et Eesti NSV polnud päris riik, on tal praeguse Eesti Vabariigiga palju ühist ja need sarnasused süvenevad aja jooksul. Alustades kas või sellest, et Eesti juhtivatest isikutest on nii parlamendi, valitsuse kui omavalitsuse tasandil lõviosa sündinud, enamik saanud ka hariduse just nimelt ENSVs. Paljud panid seal aluse ka oma karjäärile. Seega on suhe lausa lihalik ja geneetiline.
Kuid on ka teisi, häirivaid sarnasusi ja samasusi.
Institutsionaalsus
Eesti NSV oli väga institutsioonikeskne ühiskond. Seal oli sadu riiklikke ja poolriiklikke, riigieelarvelisi ja isemajandavaid asutusi, ameteid, ühinguid, liite, osakondi, rakukesi, kontoreid tuhandete bürokraatidega. Võimas süsteem pidi juhendama-käsitlema-kontrollima praktiliselt kõike tavakodanike elus. See oli kindlaim viis, kuidas üks poliitiline jõud võis ühiskonda talle meelepäraselt juhtida.
Eesti Vabariigis pole see institutsionaalsus kuhugi kadunud. Süsteem on küll veidi muutunud, kakskümmend aastat tagasi kadus ka osa toonasest valitsemisaparaadist, kuid põhimõte on jäänud samaks: mis tahes asjade tegemiseks peab kodanik suhtlema igasugu ametnikega täidetud toakestega. Sellel, kas suhtlemine toimub otse või virtuaalselt, ei ole mingit tähtsust. Tähtis on hoopis see, et ametnike eneste olulisus ei vähene, vaid pigem kasvab. Kohati on riigiga suhtlemiseks vaja lausa juristi abi.
Nõrk kodanikuühiskond
Nagu EWs, oli ka ENSVs igasugu klubisid ja ühinguid, kuid nende tegevus oli üldjuhul võimude hoolika kontrolli all ja jäi pretensioonitute harrastuste tasemele. Kodanikualgatusest ei saanud kuni 1987. aastani juttugi olla.
Ka Eesti Vabariigis on kodanikualgatus nõrgalt arenenud, apoliitiline ning vähese, pigem imaginaarse võimuga, jäädes sageli lapsikute algatuste tasemele. Enamik valitsevale võimule vähegi vastanduvaid algatusi jääb meedias naerualuseks ja neid ei võeta tõsiselt.
Nii suhtub valitsus järjest üleolevamalt Tööandjate Keskliitu või teistesse vähegi olulisematesse kodanikuühendustesse. Poliitikud naeruvääristavad aga juba krooniliselt protestiaktsioone ja meeleavaldusi. Kõik see räägib kodanikuühiskonna nõrgenemisest Eesti Vabariigis.
Normeeritus
ENSVs oli igapäevane elu igas mõttes hoolega piiritletud, alates tarbimisest ja lõpetades käitumisega. Kõrvalekaldujaid ahistati eri vahenditega, mis võttis enamikul vähimagi isu kuuluda mingisse vähegi alternatiivsesse seltskonda või lubada endale vähegi vabamat käitumist kas või privaatselt.
Sama nähtus on järjest süvenenud ka Eesti Vabariigis. Kui 1990ndatel polnud midagi erilist ega ka üldiselt taunitavat kuulumises mõnda usurühmitusse, alternatiivse elustiili harrastamises, omapärase vaadete omamises, seksuaalvähemuse esindaja olemises, silmapaistmises lihtsalt originaalse välimusega, siis aja möödudes on piirid järjest kokku tõmbunud. Tänapäeval on nii seksuaalvähemused kui ka usurühmitused saanud tunda järjest avalikumaid kirjasõnalisi rünnakuid, kaitsepolitsei on “hoiatanud” ja uurinud nii aktiivsemaid loomakaitseaktiviste kui ka anarhismi jutlustanud punkareid, linnaametnikke on ähvardatud vallandada naturismi harrastamise eest.
Aktiivne julgeolekuorgan
Nõukogude režiimi iseloomustas algusest peale väga aktiivne, julm ja laialdaselt tegutsev sisejulgeolekuorgan. Eri aegadel eri nime all (NKVD, MGB, KGB) tegutsenud julgeolekuorgan käitus demonstratiivselt, püüdes jätta muljet, et jõuab igale poole ning teab kõike.
Praeguses Eestis pole kaitsepolitsei tegevus sellest teinekord sugugi erinev. Diskreetse ja “nähtamatu” käitumise asemel on kapo võtnud omaks arrogantse, ülbe, oma jõulisust üledemonstreeriva ja selgitustest hoiduva käitumisjoone, tülitades ka inimesi, kelle tegevus riigi julgeolekusse üldse ei puutu (punkareid, anarhiste, loomakaitsjaid).
Tundub, et eesmärk ongi jätta mulje, et vabariigi julgeolekuamet võib uurida (sealhulgas kuulata pealt telefonikõnesid ja kontrollida kirjavahetust) ning võtta vastutusele ükskõik keda ja ükskõik kuidas.
Kohustuslik optimism
Teise maailmasõja lõpust kuni 1987. aastani oli Eesti NSV ajakirjandus konstantselt optimistlik ja positiivne, olenemata reaalsuse ilust või koledusest. Lisaks ideoloogilistele vastastele ja režiimi vaenlastele kritiseeriti vaid “üksikuid kitsaskohti”, olmemuresid jms. Rõhutati statistikat, mille nooled näitasid aina ülespoole, puudujääkide puhul toonitati nende ajutisust. Kui ka meediasse imbuski ühiskonnast vähegi tõsisemat kriitikat olude aadressil, siis vastuseks teatati, et mõned kodanikud on kauasest rahust ning õitsengust ära hellitatud.
Eesti Vabariigis on peaaegu algusest peale valitsenud forsseeritud positiivsus, murede mahavaikimine ning positiivse statistika esiletõstmine. Õige hoo sai see muidugi sisse Andrus Ansipi peaministriks oleku ajal. Viimastel aastatel on Ansipi ja valitseva erakonna üldisele sinisilmsele propagandale lisandunud ka kritiseerijate “mõttetuteks virisejateks”, kõige viimati aga seemnesööjateks ja fooliummütsikandjateks tembeldamine.
Kampaanialembus
Kogu ENSV ajalugu oli täidetud sadade erinevate kampaaniatega ergutamaks kõike alates ülemnõukogu valimistest, lõpetades gripi eest hoidumisega. Kampaanialikkus oli muidugi nõukogude režiimi olemuslik osa, mis oli siia imporditud valmiskujul ega arvestanud kohalikke eripärasid. Tuimalt läksid käiku suure liidu avarustelt pärinevad totrad hüüdlaused.
Viimase viie aastaga on Eesti Vabariigi kodanikke tabanud üks kampaania teise järel. Nendega ergutatakse paljusid nähtusi Riigikogu valimistest kondoomi kasutamiseni. Eriti paistab sellega silma Hanno Pevkuri juhitud sotsiaalministeerium. Viimane võitleb nii plakatitega, tele- ja raadioreklaamidega kui internetis levivate multifilmidega küll ühiskondliku sallimatuse, küll eluohtlike nakkushaiguste vastu. Nagu Eesti NSVs, nii ei suudeta veenda ka EVs avalikkust sedalaadi aktsioonide tõhususes.
Parteilisus
ENSVs valitses Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei ja selle haruorganisatsiooni, Eestimaa Kommunistliku Partei ainuvõim. See võim oli absoluutne, julm, kvaasireligioosne ja demonstratiivne: partei eri tasandite juhtidele allus ka kõik muu lisaks parteile, ka pidi neid austama nagu pühakuid.
Võimuparteide ja nende juhtivliikmete olulisus on Eesti Vabariigis aastatega järjest kasvanud. (Nagu on öelnud ajakirjanik Priit Hõbemägi, parteilased juba juhivad kõiki ja kõike.) Pärast 2011. aasta parlamendivalimisi on Eestisse jäänud vaid neli olulist erakonda. Seadustega on viidud miinimumini ka võimalus, et neile saaks lisa tekkida. Nelja suure partei vahel toimub praegu võitlus, mille eesmärk on – meenutades filmi “Highlander” –, et jääks vaid üks. Kõige edukam paistab olevat Reformierakond, mis on juba üle kaheksa aasta peaministripartei ja saanud sokutada oma inimesi paljudele tähtsatele ametikohtadele nii riiklikul kui kohalike omavalitsuste tasandil. Reformierakond meenutab paljuski juba EKPd, kontrollides rahvusringhäälingut, kasutades osavalt ära võimuta presidenti (kelle positsioon meenutab kahtlaselt ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimeest) ja doseerides üleüldse osavalt propagandat. Reformierakond on kohati sama ülbe, enesekindel ning kõike dikteerida üritav nagu Eestimaa Kommunistlik Partei omal ajal.
*
Ilmselt võiks loetelu Eesti Vabariigi ja Eesti NSV sarnasustest jätkata. Liiati tekib neid pidevalt juurde, paralleelid ja sarnasused EV ja EW vahel kipuvad aga kaduma. Praegused arengud viivad meid üha eemale euroopalikust riigist ning lähendavad nõukogulikule süsteemile, kus ei maksa mitte kodanikualgatus, seadus ja vaba sõna jõud, vaid tsentraalselt orkestreeritud omavoli. Tasub siiski meenutada, et kui omaaegne Eesti NSV oli eestlastele Punaarmee relvadega peale surutud, siis uue ENSV valib meie oma rahvas omast rumalusest.
Margus Kiis on ajaloodoktorant ja kriitik.
