Märt-Matis Lill: Mustpeade maja peab kuuluma avalikkusele
Kõigepealt: Mustpeade maja on üks Eesti väärtuslikumaid ja parema akustikaga kontserdipaiku. Peale puht objektiivsete parameetrite, mis puudutavad ruumiakustikat, on selles majas midagi subjektiivselt tugevasti mõjuvat: mingi seletamatult eriline hõng; midagi, mis saab tekkida ainult pika ja särava ajaloo kaudu. Seetõttu on raske Mustpeade majale kontserdipaigana üldse midagi kõrvale panna: sellist keskkonda, sellist akustikat, sellist konteksti, sellist ajalugu — sealhulgas ka eesti muusikaelu lähiajalugu — ei asenda miski.
Kes vähegi on külastanud süvamuusika või džässmuusika kontserte, sellele on Mustpeade majas toimunud sündmused jätnud kahtlemata eriti sügava jälje. Kui ma ise mõtlen oma kõige vaimustavamatele kontserdielamustele, siis Mustpeades toimunud on ühed esimesed, mis meelde tulevad. Siin on käinud esinemas maailma tipud ja loomulikult astuvad siin üles ka meie endi esinduskollektiivid ja parimad muusikud. Peale selle on Mustpeade majal olnud oluline koht muusikute järelkasvu tekitamisel. Olen ise koolipoisina seal korduvalt esinenud ning seda on teinud paljud minu kolleegid enne ja pärast mind. Minu enda ja mitmete mu kolleegide teoste esiettekanded on toimunud just selles majas.
Niisiis on tegemist kohaga, millega suur osa muusikkonda on vaimselt kokku kasvanud. Teist sellist kontserdipaika meil lihtsalt ei ole. Selle tähtsust eesti muusikakultuuri jaoks võiks võrrelda Kadri-
oru lossi tähtsusega Eesti Vabariigi jaoks.
Nüüd jõuame teise olulise punkti juurde Mustpeade maja tagastamise epopöas — see on omandivorm. Kui mõelda Eesti riigi jaoks oluliste ja märgilise tähendusega kohtade peale, nagu näiteks Toompea, Stenbocki maja, Kadrioru loss, siis kas saaks hetkekski tekkida mõtet, et need hooned võiksid kuuluda kellelegi teisele kui Eesti riigile — ja sedakaudu kõrgema võimu kandjale rahvale?
Kui tekiks õiguslik alus, siis kas me saaksime tõsiselt mõelda võimalusele, et Kadrioru loss läheks erakätesse, isegi kui selle omanik lubaks presidendil seal edasi tegutseda? On fakt, et riigi funktsioneerimise jaoks on oluline teatud institutsioonidega seotud hoonete olemasolu ja nii nagu nende institutsioonide püsimine tagab Eesti riigi järjepidevuse, nii tagab ka nende ruumide kuulumine riigile/rahvale selle riigi füüsilise ja vaimse järjepidevuse.
Ma arvan, et ülaltoodud hoonete kuuluvuse puhul kellelgi kahtlusi tekkida ei saa — kellele tahes nad on varem ka kuulunud, olgu siis muistse vabadusvõitluse või Rootsi või Vene tsaaririigi ajal. Kui me aga oleme riiklusega seotud hoonete puhul suhteliselt ühel meelel, siis kuidas saaks meil erimeelsusi tekkida eesti kultuuri jaoks keskse tähendusega hoonete puhul? On ju riik ja kultuur üksteisega lahutamatult seotud, nii et kultuuri püsimist on vaja riigi püsimiseks ja vastupidi. Nii nagu riik, vajab ka kultuur puht olemasolu tarvis teatud rajatisi, mille tuleviku suhtes ei saa olla mingeid kahtlusi, ilma et seataks kahtluse alla ka kultuuri enda püsimise vajalikkus.
Linnart Mäll on rääkinud, et kultuuris on teatud hulk põhilisi, keskseid, aluseks olevaid tekste, mis moodustavad selle kultuuri tuuma ja keskme. Ta nimetab neid baastekstideks. Mäll räägib rohkem religioossetest ja filosoofilistest tekstidest, aga kahtlemata saab seda mõistet rakendada ka kitsamalt eri kunstivaldkondadele. Lääne kultuuri kirjanduslikud baastekstid on kindlasti „Ilias”, „Jumalik komöödia” ja „Don Quijote”. Arhitektuuris on nendeks Ateena Akropolis, Pariisi Notre Dame’i katedraal ja Rooma Püha Peetruse väljak. Need on kohad, mis peale oma arhitektuurse väärtuse on lahutamatult seotud ka teiste kesksete kultuurinähtustega ja nende arengut erineval viisil oluliselt mõjutanud. Eesti kultuuris on üks selliseid arhitektuurseid baastekste kahtlemata Mustpeade maja. Kui me selle kultuurile kaotame, siis raiume suure tüki välja meie enda kultuuri püsimise alustest.
Vähimgi võimalus, et see maja kultuuri jaoks kaduma läheb, on sellepärast täiesti katastroofiline. Lähiajalugu on näidanud, et eraomandile on väga raske — kui mitte võimatu — mingeid siduvaid kultuuriga seotud kohustusi panna. Vähemalt selliseid, millest omanikel ei oleks võimalik loobuda. Seega ei ole küsimus Mustpeade vennaskonnas — muusikutel ei ole midagi selle vennaskonna vastu ega ka selle vastu, et nad majas praeguse omandivormi raames renti maksmata tegutseksid (seda võimalust on mustpeadele pakutud ja nad on seda korduvalt kasutanud). Mis on eesti muusikkonnale vastuvõtmatu, on võimalus, et eesti kultuuri üks baastekste läheb eesti kultuuri jaoks kaduma. Mustpeade maja eraomandisse mineku puhul muutub see võimalus paraku reaalseks. Seega on muusikute seisukoht selge: Mustpeade maja peab kuuluma avalikkusele — linnale või riigile.
See on ka põhjus, miks muusikud on tulnud välja väga jõulise ja ühemõttelise avaldusega, milles nõutakse Mustpeade maja jäämist linna omandusse ja Tallinna filharmoonia valdusse, kes haldab seda ja tegutseb selle maja prestiiži vääriliselt. Väga kahju, et muusikute seisukohta on üritatud politiseerida. Näiteks Kaarel Tarand (10.02) maalib muusikutest pildi kui ullikestest, kes ei saa päris hästi aru, mille eest ja miks nad seisavad, ning lasevad keskerakondlikul linnavõimul endaga manipuleerida. Selline suhtumine on alandav ja kahetsusväärne. Samahästi võiks streikinud õpetajaid süüdistada keskerakondliku propaganda elluviimises, sest Savisaar avaldas nendele toetust.
Need, kes üritavad Mustpeade maja küsimust politiseerida, võiksid endale teadvustada, et on terve hulk olulisi poliitikaüleseid küsimusi, mille eest inimesed ise on kohustatud jõuliselt seisma ja oma häält kuuldavale tooma. Mustpeade maja säilimine on kahtlemata üks selliseid.
