Paavo Matsin: Nõiamoor on vastu!
Minu esimene näide puudutab kõikidele tuttavat matemaatikat. Pean matemaatikat selguse triumfiks. Seepärast olin üllatunud, kui vaatasin esimeses klassis käiva lapse töövihikut. Ma ei osanud mitut ülesannet lahendada, ja mitte sellepärast, et ma poleks niipalju arvutamist õppinud, vaid et mitmed neist vägagi mängulistest ülesannetest (võrreldes mälestustega nõukaaegsetest) olid oma küsimusepüstituselt mulle arusaamatud ja hämarad. Kohe algusest peale eeldati nagu mingi kummalise koodi tundmist.
Toon mõne näite. Ülesande juhend kõlab: “Värvi punaseks ehitised, milles on paarisarv klotse. Ehitised, milles on paaritu arv klotse, värvi siniseks.” Kõrval on nummerdatud pildid erinevatest klotsitornidest. Arvate, et pole midagi lihtsamat? Kuid värvimist vajavate klotsitornide kõrval on lihtsalt illustratsiooni mõttes kujutatud klotsidest torni, kus on paaritu arv klotse ja mis on värvitud punaseks! Sa vana kurat! Pealegi lebab paar punast üksikut klotsi ka veel torni kõrval! Miks eeldatakse, et ma neid uurima ei hakka? Või selline näide: õpiku päris esimeses ülesandes esinevad tühjad arvukuubikud, mille vahel on plussid ja miinused. On selge, et kuubikutesse sobivad numbrid peaks kuskil siinsamas peituma. Lõbusal pildil ongi kujutatud värvilisi, eri kujundusega kingituspakke – mõnel on mustriks kriipsud, mõnel täpid jne. Ometi olete tobujuss, kui hakkate nendelt miskit loogikat või arve otsima (nagu mina tegin). Sest kõigi kingipakkide kõrval on ka üks tagasihoidlik väike mustvalge doominonupp. Täpid tuleb võtta sealt! Kuidas te küll aru ei saa? Kuidas te küll seda eeldada ei suuda?
Siit jõuamegi loo alguses nimetatud kohustusliku eeldamise kultuurini. Nimelt kippus minus tollel töövihikuõhtul tekkima konspiratsiooniteooria, et juba esimeses klassis hakatakse kellegi tahtel lastes kujundama mingit erilist eeldamise retoorikat, mingit võigast ajuõgivat hämarust. Mulle see ei meeldi!
Veel meenub juhtum, kui võtsin kord kätte pensionärist ema ristsõna ja ei osanud midagi kirjutada kastidesse, kus nõuti vastet sõnale “näkk”. Ema võttis ristsõna enda kätte ja kirjutas sinna kohe “aal”. Ta põhjendas, et see lihtsalt on nii, seda pidi tihti küsitama. Kuidas ma küll aru ei saa!
Samad mõtted tabasid mind natuke teise vaatenurga alt ka siis, kui vaatasin “Jüri Üdi klubi” läbi aegade üht parimat saadet (12.3.2012), kus olid kohal ühed Eesti targemad pead, tõelised tänapäeva kangelased (see ei ole mõeldud irooniliselt): Skype’i paljureisinud looja, sümpaatne tippmaletaja, biorobootikakeskuse võluv juhatajanna ja sügavmõtteline, juba raskepärase lihtsuseni jõudnud akadeemik.
Räägiti uutest arengutest masinate ja arvutite vallas. Toodud näited olid erakordselt huvitavad. Ometi ei suutnud keegi kõnelejatest jällegi mööduda eeldamisest. Põnevust pakkus nimelt vestlejatele küsimus, kas arvutid ja robotid hakkavad meie üle valitsema või mitte. Või ehk nad juba teevadki seda?
Pigem tuleks ju küsida, miks selliseid asjandusi ja arenguid üldse vaja on, milleks üldse arvuteid või roboteid tegema peab. Tekkis tahtmine koputada vastu teleriekraani ja öelda et, armsad sõbrad, ärge eeldage, et need masinad üldse vajalikud on, ärge takerduge oma matemaatikast sündinud eeldamistesse! Kas see robotitega olevik ja tulevik ei tähenda ikkagi tegelikult igavese matemaatilise hämaruse saabumist, mille väikseid seemneid demonstreeritakse meile juba salakavalas esimese klassi õpikus?
Kus on aga see Dr. No, kes teid, kõiki eeldajaid, oma penthouse’ist juhib? Kes võiks olla jabura eeldamiskunsti tõelised meistrid? Enamik Facebookist arvaks ilmselt, et muidugi meie ministrid ja juhid! Vähemalt postitusi vaadates jääb küll selline mulje. Stopp! Mina nii ei arva! Viimasel ajal olen kohanud sotsiaalvõrgustikus ja meedias hiilivat eeldatavat vastuolemise (vasakpoolsuse?) nõuet. Alati eeldatakse (mulle tundub, et just eriti nooremate kultuuritegelaste hulgas), et sulle ei meeldi valitsus, Ligi sõnavõtud, Aaviksoo rist, Reformierakond, radikaalsem isamaalisus, Eesti Leegion, meie kui sõdiv riik, streigimurdmine jne jne. Teisitimõtlev inimene on kohe idioot ja friik, kes värvib klotse valesti. Ärge saage nüüd niimoodi aru, et ma hirmsasti kaitsen meie kohati vägagi matslikult esinevaid valitsusliikmeid! Ei, üldse mitte! Ma arvan lihtsalt, et nad on päris samasugused kui need, kes neile vastanduvad! Paljud tegelased nii siit- kui sealtpoolt lahingujoont kasutavad kavalalt ära sedasama hämarat eeldamist. Nad teavad alati täpselt, et täpid tuleb võtta doominokivilt ja ka seda, kuhu käib keerulise ristsõna puhul “näki” asemel “aal”. Pada eeldab katelt!
Olukord on sama nagu kunagises Vene multikas “Nõiamoor on vastu”, kus Baba-Jagaa üritas võidelda Moskva olümpia maskoti Mišaga. Kuid: kui Miša ei meeldi, ei pea ju kohe kuuluma Baba-Jagaa meeskonda… Seda ei maksaks eeldada! Seal multikaski ei meeldinud mulle õieti kumbki. Ei tobe vanamoor, kes üritas olümpiamänge nurjata, ega ka sportlik karu-imbetsill, kes tal kogu aeg oma tõrvikuga eest ära jooksis. Vaba ühiskonna seisukohast võiks muidugi tagantjäreletarkusega arvata, et nõiamoor oli dissident ja õige asja eest väljas, aga… pole vaja mingeid lollakaid eeldusi!
Kui laiendada kujundit veelgi, siis võiks öelda, et näiteks mingi peenema rahva eeldamiste juurde kuulub ka see, et sulle peavad meeldima mahetooted, et Coca-Cola on halb, et parim elukeskkond on Kalamajas, et ainult Kultuuritehases või F-hoones tehakse tõelist kunsti, et ülim riigikord on demokraatia jne. Paraku soovitan küll mõtlemises selgust armastavale inimesele juba põhimõtte pärast kultuuriloomiseks pigem barokklosse, elamiseks ääremaad, muusikast Artur Rinnet, soovitan ka vahelduseks mõnele monarhile alluda ja suudelda vastu kõiki eeldusi siira südamega ja alandlikult tema valget kinnast. Nõiamoor peab vastu olema! See on nagu üks kord üks. Ma vähemalt eeldan nii…
Paavo Matsin (42) on õppejõud ja kirjanduskriitik.
