Märt Vooglaid: Viimsi käekäik valmistab piinlikkust

Teisipäeval kukkus Eesti ühe jõukama valla Viimsi volikogus läbi umbusaldushääletus valla juhtide vastu. Umbusaldajad said kokku vaid 7 häät, vaja läks 11.
Viimsi valla võimulahingutest kirjutas Ekspress 15. märtsil, kui avaldasime usutluse volikogu esimehe Aarne Jõgimaaga.
Seekord saab sõna opositsiooni esindaja Märt Vooglaid.

Elan Viimsi vallas 1995. aastast. Olin vägagi passiivne vallakodanik mullu novembrini, kui nõustusin juhtima Reformierakonna Viimsi piirkonda.

Seni olin külajutu tasemel kuulnud vallas toimuvatest erinevatest skeemitamistest seoses volikogu esimehega seotud ettevõtetega. Ka ajakirjandus tõi korduvalt välja vallas toimuvaid JOKK skeeme. Tõlgiksin siinkohal termini JOKK-skeem ILMNE VARGUS, mida ei suudeta hetkel kehtiva seaduste abil tõestada. Kahjuks oleme selle sõnaühendiga sedavõrd harjunud, et loobume juba eos kriitikast ametnike ja volikogude liikmete aadressil.

Samamoodi nagu JOKK, on Eestis riigis saanud varguse, lohakuse, valetamise ja vastutustundetu tegevuse sünonüümiks kõik sõnaühendid, kus omadussõnaks on „poliitiline“. Poliitiline töökoht, poliitiline kokkulepe, poliitiline otsus jne. Liiga harva kuuleme sõnaühendit „poliitiline vastutus“ ja veel harvem sellega seonduvaid samme nagu tagasiastumine, kandideerimisest loobumine jms.
Meedias ületavad kohalike omavalitsuste skandaalid uudisekünnise haruharva ja sedagi vaid hetkeks. Reeglina mõjub meedia tähelepanu kohalikele „parunitele“, kellest mõned on ajakirjanduses bravuurikalt teatanud, et „eetikaga võib p....t pühkida“, vaid täiendava arrogantsi süütajana. Eelpooltoodud avalduse autori (hirmu)valitsemine puudutab otseselt tervelt 17 000 Viimsi valla elaniku eluolu ja rahakotti.

Viimsi valla volikogus on 21 liiget. Koalitsiooni moodustavad SDE, IRL ja kohalik Ettevõtjate Liit, mida juhib Aarne Jõgimaa. Koalitsiooni kuulub ka legendaarne Madis Saretok, kelle abikaasale nagu ka talle endale on valla struktuurides moodustatud palgalised töökohad. Erinevatel hinnangutel on vallas ja valla ettevõtetes kuni 15 „poliitilist“ töökohta.

Koalitsiooni esimeheks on ametlikult Mari-Ann Kelam, aga sisuliselt juhib koalitsiooni Aarne Jõgimaa. Ta juhib valda aalates 2005. aasta valimistest, mis seostuvad Eesti poliitikaajaloo ühe jõhkrama süüdistusega – hääletussedelite võltsimisega. Väidetavalt viis politsei tol korral asjaolude selgitamiseks läbi ka uurimistoiminguid, kuid süüdistusi ei esitatud kellegile. Pärast paari-kolme artiklit meedias ei huvitanud teema enam kedagi, kuigi võltsimises osalemise kahtluse alla kuulunud isikud kuulusid Eesti poliitika eliiti. Või ehk oligi just see teema kiire summutamise põhjuseks?

Kuu aega tagasi tegid seitse saadikut volikogu esimehele ja vallavanemale umbusaldusavalduse, milles kirjeldasid valla volikogu esimehe firmadega seotud ja vallale väga kulukat huvide konflikte ja vallavanema pikaajalist suutmatust kõike seda takistada.

Sellele on järgnes kõnekas stseen. Volikogu esimees vaatas pikalt otsa volikogu liikmetele ja teatas ähvardava tooniga, et „vaatame, kes siin umbusalduse poolt hääletab!“ (soovijatel saavad seda sõnavõttu kuulata istungi salvestuselt). Koalitsioonipartnerid kuulasid volikogu esimehe avaldust silmad maas. Jääb nende endi teada, kas hirmust või piinlikkusest.

See, miks suur osa volikogu liikmeid eelistas ähvardavale manitsusele reageerida vaikiva häbelikkusega, sai mulle selgeks paar päeva hiljem, lugedes Eesti Ekspressist usutlus Aarne Jõgimaaga. Jõgimaa teatas häbenemata, kuidas ta oma oponente vaimselt ja füüsiliselt terroriseerib: „Mul ei ole häbi ja mind ei koti, kui mind halvustatakse , et olen kellegi maha lasknud või sõnnikut vedanud. Ma tean, et olen õigesti teinud, kõik on läinud asja eest!“.
See kõik ei toimu aastal 1996 Balkani poolsaarel. Tegevuskohaks on Viimsi, Eesti Vabariik, aastal 2012.

Umbusaldusavaldusele alla kirjutanud seitse saadikut said väga hästi aru vajadusest leida volikogust liitlasi. Samuti sellest, et hirmuvalitsusega leppinud ja ehk muudelgi põhjustel mugandunud volikogu liikmete hulgast on liitlaste leidmine raske.

Seitse umbusaldajat ja mina kohtusime oma seisukohtade selgitamiseks mitmete volikogu liikmete ja külavanematega.

Viimsi külavanematega kohtus ka hr Jõgimaa, kes kohal olnud Hans Riismaa ja Mare Hammeri sõnul sisenes ruumi, viskas bravuurselt jope toolile ja teatas sissejuhatuseta, et „te kõik teate, et ma olen kergesti ärrituv. Kui keegi mind ründab, sõidan kohe molli!“.

Kõik kohalviibinud külavanemadavaldasid paar päeva hiljem oma ühisavalduses üksmeelselt täielikku toetust hr Jõgimaa tegevusele valla valitsemisel.

Sama arusaadavalt jäi meie selgitustele kurdiks ja ükskõikseks ka enamik koalitsiooni kuuluvatest volikogu liikmetest. Allakirjutanule tunnistasid paar volikogu liiget avameelselt, et nende hinnangul voolab igal aastal kuni 400.000 eurot valla põhjendamatult Aarne Jõgimaa ja Priit Postiga (AS Viimsi Vesi nõukogu esimees) seotud firmadesse, kuid sellele vastu seismisest ei ole nad huvitatud. Oma soovimatust valitsemiskorda muuta põhjendasid nad sellega, et „ka mul on vaja peret toita“...

Neil kohtumistel palusin Viimsi elu illustreerimiseks ette kujutada hüpoteetilist olukorda Tallinna linnas – küsisin, kuidas suhtuksid mu vestluspartnerid sellesse, kui Tallinnas osutaks ühistranspordi teenust näiteks Toomas Vitsuti (linnavolikogu esimees) ja Arvo Sarapuu (abilinnapea) ühine firma. Kõik vestluspartnerid hindasid sellist olukorda selgelt KORRUPTSIOONIKS.

Samad inimesed aga hääletavad jätkuvalt kõhklemata samalaadse olukorra jätkumise poolt Viimsi vallas, kus valdava osa (rahaliselt üle 2/3) ehitushangetest võidab Esmar Ehitus, mille enamusaktsionärid on Viimsi Vesi nõukogu esimees Priit Post ja valla volikogu esimees Aarne Jõgimaa.

Loodetavasti mõistavad kõnealused volikogu liikmed oma vastutust valijate ees. Loodan ka, et neil on oma valijatele põhjendused seletamaks oma heakskiitu huvide konfliktidele ja nende süstemaatilisele ja süüdimatule ärakasutamisele.

Viimaste kuude jooksul olen oma suureks kurvastuseks täheldanud, et meid kohalikes volikogudes (mitte ainult Viimsis) esindama valitute jaoks on HIRM positsiooni kaotamise ja mugavustsoonist väljumise ees tugevam eneseväärikusest ja õiglustundest. Miks muidu hääletavad rahvaesindajad, kelle värava taha veel eile kättemaksuks sõnnikut veeti, nagu ka need, kes pere silme all samuti kättemaksuks peksa said, täna veendunult enda „karistaja“ poolt?
Usun, et minule sarnaselt on veel paljudel oma kodukoha käekäigu pärast muretsevatel Viimsi elanikel lihtsalt piinlik.