Tundub, et paljud. Grassi tekst on tekitanud rahvusvahelist vastukaja ning Iisrael kuulutas juba möödunud nädalavahetusel kirjaniku persona non grata’ks. Põhjendus: Grass on nats. Tundub skandaalne, mõeldes mehe peale, kes 1969. aastal tuuritas enne valimisi mööda Lääne-Saksamaad, kutsudes rahvast hääletama sotsiaaldemokraatide poolt ning kelle loomingus on alati kesksel kohal olnud Saksamaa ajaloo valu ja vaev, segatuna isikliku süütundega.

Ometi on tõsi, et Grass oli 1944–45 Relva-SSi liige. Jällegi: ja mis siis? Kas Eestis on vähe perekondi, kus vanaisad võitlesid Saksa mundris? Liiati otsustati juba Nürnbergi protsessil, et 1943. aastast Relva-SSi kuulumises pole midagi kuritegelikku, sest siis hakati sinna noormehi mittevabatahtlikult värbama.

Nii et milles probleem? Iisraeli pahameel on arusaadav ning arusaadav on seegi, et nii mõnelgi sakslasel võib toimuva pärast piinlik olla. Ometi on probleemi tuum mujal. Nimelt selles, mis kipub saksa kirjanduselu ikka ja jälle piinama: paavstluses. Aegade jooksul on eri saksa kirjanikud ja kriitikud olnud altid tõstma endale pähe paavstitiaara ja kuulutama vastuvaidlemisele mittekuuluvaid tõdesid. Grass on seda ennegi teinud. Ja proovib nüüd uuesti. Ent maailm on muutunud. Nüüdis-saksa kirjanduspilt on kirju, ühiskond valla eri ideedele ja arusaamadele. Kirjanduspaavstidel pole Saksamaal enam säärast rolli, nagu oli 1970ndate Lääne-Saksamaal. Nii et see, mida me Eestist vaadatuna nõutult jälgime, pole midagi muud kui ühe vana mehe kapriis, mis on võtnud rahvusvahelise skandaali mõõtmed.