Marika Villa: Miks olen vaikinud nii kaua?
Harva on suutnud üks luuletus tekitada nii palju elevust kui Günter Grassi 4. aprillil avaldatud “Mis olgu öeldud” (Was gesagt werden muss).
Selles kritiseerib kirjanik vabavärsis üht riiki, kes arvab endal olevat õiguse rünnata sõjaliselt esimesena üht teist riiki, seda loomulikult omaenda julgeoleku õigustusega. Grass kritiseerib ka Saksamaad, kelle abi seisneb tollele esimesele mittenimetatule relvade ja allveelaevade müümises. Kuna luuletuses oletatakse ohtu saada süüdistatud antisemitismis, pole adressaadis raske ära tunda tuumarelva omavat Iisraeli koos selle esmalöögisihi Iraaniga.
Mu oma tutvusringkonnas ei ole kedagi, kes Grassi luuletuses midagi keelatut või ekstremistlikku näeks, kuid kohalikud juudiorganisatsioonid, 70–80 aasta taguste kuritegude trumpkaart tagataskus, tõttasid kohe Grassi hukka mõistma. Ruttu levisid värsid Iisraeli poliitikuteni, kes ei ole kunagi välistanud võimalikku “ennetavat” rünnakut iraani aatomitehastele ja niiviisi Günter Grassi luuletama inspireerisidki. Ei jäänud sealt tulemata sõnad ega teod: Iisraeli siseministri tahtel on Grassil nüüd keelatud astuda Iisraeli pinnale ja teised sooviksid lausa Nobeli auhinna ära võtmist. “Vesi natside veskile” oli üks etteheide Grassile, kuigi marurahvuslased ise pole luuletusele mingit tunnustust avaldanud.
Tagantjärele vaadates tundub, et esmalt vahendas ajakirjandus eranditult süüdistavaid reaktsioone, kuid hiljem on pilt mitmekesistunud. “Küüniline ja alp” olevat tuntud Iisraeli ajakirjaniku Tom Segevi meelest sissesõidukeeld, mis paradoksaalsel kombel just tõestavat Iisraeli sarnasust Iraani fanaatilise režiimiga. Ministrite kabinetis käivat lausa võitlus, kes on äärmuslikum, et rahvuslike huvide kaitsjana kindlustada oma poliitilist tulevikku. Kohalikule rahvale ei ole Grassi luuletus tähtis, kedagi ta mõtted ei huvita, väidab Segev Spiegelis.
Teisiti on lugu Saksamaal. Suurte kirjanike amet ongi olla oma rahva südametunnistus ja seda ametit peab Grass talle omase põhjalikkusega.
Traditsioonilist “Lihavõttemarssi”, mida rahu nimel maailmas on peetud üle 50 aasta, käidi tänavu Günter Grassi toetuseks. Ja kui üht inimest, olgu või maailmakuulsat kirjanikku, annab süüdistada antisemitismis, siis rahuliikumisele tervikuna ei saa seda ju mitte süüks panna. Uskudes siiralt, et ühelgi riigil pole tänapäeval esmalöögi õigust, et ei saa olla “sõda sõja ärahoidmise nimel”, on ka teadlikum osa saksa rahvast kriitiline relvamüügi suhtes, mis toimuvat “rahu tagamise eesmärgil” maailma teatud piirkondades. Hoiatades eelseisva kuriteo eest, millele ta isamaa relvi müües kaasa aitab, märgib ka Grass, et sellest ei ole hiljem kuidagimoodi võimalik ennast tavaliste, harjunud väljenditega välja vabandada.
