Mu oma tutvusringkonnas ei ole kedagi, kes Grassi luuletuses midagi keelatut või ekstremistlikku näeks, kuid kohalikud juudiorganisatsioonid, 70–80 aasta taguste kuritegude trumpkaart tagataskus, tõttasid kohe Grassi hukka mõistma. Ruttu levisid värsid Iisraeli poliitikuteni, kes ei ole kunagi välistanud võimalikku “ennetavat” rünnakut iraani aatomitehastele ja niiviisi Günter Grassi luuletama inspireerisidki. Ei jäänud sealt tulemata sõnad ega teod: Iisraeli siseministri tahtel on Grassil nüüd keelatud astuda ­Iisrae­li pinnale ja teised sooviksid lausa Nobeli auhinna ära võtmist. “Vesi natside veskile” oli üks etteheide Grassile, kuigi marurahvuslased ise pole luuletusele mingit tunnustust avaldanud.

Tagantjärele vaadates tundub, et esmalt vahendas ajakirjandus eranditult süüdistavaid reaktsioone, kuid hiljem on pilt mitmekesistunud. “Küüniline ja alp” olevat tuntud Iisraeli ajakirjaniku Tom Segevi meelest sissesõidukeeld, mis paradoksaalsel kombel just tõestavat Iisraeli sarnasust Iraani fanaatilise režiimiga. Ministrite kabinetis käivat lausa võitlus, kes on äärmuslikum, et rahvuslike huvide kaitsjana kindlustada oma poliitilist tulevikku. Kohalikule rahvale ei ole Grassi luuletus tähtis, kedagi ta mõtted ei huvita, väidab Segev Spiegelis.

Teisiti on lugu Saksamaal. Suurte kirjanike amet ongi olla oma rahva südametunnistus ja seda ametit peab Grass talle omase põhjalikkusega.

Traditsioonilist “­Lihavõttemarssi”, mida rahu nimel maailmas on peetud üle 50 aasta, käidi tänavu Günter Grassi toetuseks. Ja kui üht inimest, olgu või maailmakuulsat kirjanikku, annab süüdistada antisemitismis, siis rahuliikumisele tervikuna ei saa seda ju mitte süüks panna. Uskudes siiralt, et ühelgi riigil pole tänapäeval esmalöögi õigust, et ei saa olla “sõda sõja ärahoidmise nimel”, on ka teadlikum osa saksa rahvast kriitiline relvamüügi ­suhtes, mis toimuvat “rahu tagamise eesmärgil” maailma teatud piirkondades. Hoiatades eelseisva kuriteo eest, millele ta isamaa relvi müües kaasa aitab, märgib ka Grass, et sellest ei ole hiljem kuidagimoodi võimalik ennast tavaliste, harjunud väljenditega välja vabandada.

“Miks olen vaikinud nii kaua?” küsib Grass, et vastata: “Kuna täna peab välja ütlema, milleks homme võib olla juba hilja.”

Kes selles hoiakus ei märka muret inimkonna ja mitte ainult ühe rahva tuleviku pärast, peaks silmaklappidest loobuma.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid