Advokaat: kuidas kaitsta halba inimest
Paljud inimesed mõtlevad praegu Norras käivat Breiviki kohtuprotsessi jälgides, et milleks sellise ilmselgelt jubeda teo korda saatnule advokaat ja kuidas keegi suudab teda üldse kaitsta. Advokaat Toomas Liiva, kuidas advokaadid asjale vaatavad?
Advokaati ei või samastada kliendi ülesande täitmise tõttu kliendiga ega kliendi kohtuasjaga. Nõnda ütleb meie advokatuuri eetikakoodeksi, § 4 lõige 6. See tähendab, et Breiviki kaitsjale ei ole õige tema praegust tööd ette heita ja mõelda, et Breiviki kaitsmine muudab tema advokaadi automaatselt paheliseks inimeseks.
See näitab riigi tugevust, kui kõigile kohtus süüdistatavatele, isegi Breivikile, võimaldatakse kohtus advokaat. Nagu kohtuasja käik näitab, siis seal on asjaolusid, mis vajavad kohtus selgeks tegemist. Esmajoones see, kas Breivik on süüdimatu või ei ole – üks komisjon ju leidis, et on, teine jälle, et ei ole. Kui Euroopa on seda teed läinud, et surmanuhtlust ei ole, siis ei saa praegusel juhul olla küsimustki, kas Breivikil peab olema advokaat. Kui Breivikile on kingitud elu, siis kaitseõiguse tagamine on selle kõrval köömes.
Mida advokaat sellises olukorras võib tunda? Kas tal mingeid moraalseid kõhklusi ei teki?
Mulle meenub üks lugu, küll mitte nii traagiline kui Norra juhtum, kus riigi poolt määratud advokaat pidi minema kohtusse autovarast kaitsma. Kohtupäeva hommikul avastas ta, et tema autolt on peeglid ära varastatud. Selle peale tahtis advokaat ees seisvast kohtuasjast loobuda, aga advokatuur ei võimaldanud seda, teatades: pole alust, ega sinu kaitsealune neid peegleid ei varastanud.
Advokaadi töö ei ole musta valgeks rääkida või tapjat tingimata õigustada. Küsimus on karistuse suuruses. On ikka suur vahe, kas klient vangistatakse neljaks või kaheks aastaks. Enamikul juhtudel käibki võitlus karistuse suuruse pärast.
Breiviki advokaat on öelnud, et ta loodab, et saab pärast protsessi lõppemist tagasi oma hinge...
Tegelikult ei saa ma tema sellest ütlusest hästi aru. Ma muidugi ei tunne Breiviki advokaati isiklikult, ei tea, kas ta kirikus käib ja kuidas üldse oma hinge eest hoolitseb. Inimest aidata (mitte hukka mõista) on ju alati üllas tegevus. Iseasi, kas Breivikit saab inimeseks pidada.
Tõepoolest, inimkonna hulgas liigub ringi väga palju hingetuid inimesi. Avalikkus kaldub arvama, et isegi advokaatidel puudub hing. Kuidas Jeesus meid õpetaski? Anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele... Seega, kui annad andeks isegi hingetutele, siis ei ole ohtu, et sa oma hinge kaotaksid. Muide, Kaarma kiriku bareljeefil on näha, kuidas inimese suust teine inimene justkui välja ronib. See pidigi viitama hinge väljumisele kehast. Eesti keeles on hing/hingama/hingeldama/hingetu ühise etümoloogiaga.
Kas advokaadiks õppimise käigus läbitakse ka kursusi, kus õpetatakse, kuidas moraalselt rasketes olukordades iseendaga psühholoogiliselt toime tulla?
Mina oma kooliprogrammis selliseid kursusi pole saanud, aga riiulis on mul küll mõned raamatud kohtu- ja õiguspsühholoogiast ja kohtupsühhiaatriast. Nii et vastavale temaatikale on mõeldud küll. Aga moraalselt keerulises olukorras õiguspsühholoogia poole pöördumine annab minu arust vähe juurde – vundament pannakse ikka varem paika, asi algab juba lastetoast. Nii et kui keegi tunneb oma hinge pärast muret, siis ärgu ta kunagi võtku kelleltki intressi – siis on isegi lootust taevasse pääseda.
KOGEMUS
Mõned advokaat Toomas Liiva kaasused:
- Maksukonsultatsioonifirma Divec esindaja kohtuasjas, kus Divec nõudis ettevõttes toimunud läbiotsimise ja dokumentide võetuse õigusvastaseks tunnistamist (2003).
- Kaha Transi kaitsja vaidluses maksu- ja tolliametiga enam kui kolme miljoni krooni suuruse töötajate päevarahast tulenenud maksenõude üle (2009).
- Aleksander Raide ja Peeter Palusaar kaitsja Ivo Parbuse kaasuses (2012).
