Guido Viik: Homo oeconomicus’e surm
Arvati, et kõik suured avastused on juba tehtud ja tuleviku teadlaste osaks jääb vaid detailide lihvimine. Tagantjärele teame, et tegemist oli vaikusega enne tormi – tegelikult elati Einsteini, relatiivsusteooria ja kvantfüüsika eelõhtul.
Majandusteadus tundub praegu olevat sarnases seisus. Juba Adam Smithist alates on see toetunud eeldusele, et inimene on loomult homo oeconomicus – tema valikud on alati omakasupüüdlikud ja ratsionaalsed. Ikka on arvatud, et inimeste ja turgude käitumine on seaduspärane ning – vastavalt sellele, kui hästi me neid seaduspärasid tunneme – ennustatav. Ja et inimotsuste liitmine turgudel või valimistel annab parima võimaliku tulemuse. Nüüd on moodne uurimissuund nimega käitumisökonoomika need eeldused kummutanud. See ei tähenda, et kogu senine majandusteadus oleks vale (ka Einstein ei lükanud Newtoni seadusi ümber). Küll aga seda, et meie arusaam toimuvast on seniarvatust märksa väiksem.
Käitumisökonoomika tuntuimaks tegijaks on Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi professor Dan Ariely, kelle raamat “Predictably Irrational” (e.k “Ennustatavalt irratsionaalne”) sai turundusvallas mõne aasta eest bestselleriks. Näitena kasutas ta katsetes üht ajakirja Economist kuulutust, mis pakkus lugejatele aastast lehetellimust kolmes hinnavariandis: (a) paberleht 125, (b) veebiversioon 59 või (c) mõlemad koos 125 dollari eest. Nende kolme vahel valides eelistas 80% inimestest varianti c (s.t mõlemad koos) ning 20% varianti b (s.t veebiversioon). 125 dollari eest ainult paberlehte tellida ei soovinud loomulikult keegi. Konks on aga selles, et kui ta selle variandi (mida keegi niikuinii ei valinud) kuulutusest välja jättis, muutusid katsealuste eelistused vastupidiseks – enamik eelistas odavamat veebiversiooni ja vaid vähesed soovisid sellele lisaks tellida ka paberlehte. Ratsionaalsusega pole neis valikutes muidugi mingit pistmist. Economisti turundusgurud olid kuulutusse ühe rea lisanud lihtsalt peibutuspardiks, et tellijate valikuid ülejäänud kahe vahel soovitud suunas kallutada.
Kaalukaim käitumisökonoomika uurija, Nobeli majanduspreemia laureaat Daniel Kahneman on erialalt hoopis psühholoog. Tema 2011. aastal ilmunud “Thinking, Fast and Slow” (“Mõtlemine, kiire ja aeglane”) on Ariely käsitlusest põhjalikum uurimus sellest, kuidas tunded, eelarvamused ja mõttevead meie valikuid kujundavad. Selgub, et nende mõju inimotsustele on arvatust palju suurem ning ole sa poemüüja, professor või pangajuht – me kõik oleme sellele ühtviisi altid. Muuhulgas testis Kahneman börsimaaklerite analüütilist pädevust ning võrdles nende panuseid hiljem tegelikult realiseerunud aktsiakurssidega. Selgus, et keskmiselt oli nende edukus väga lähedal juhuslikule valikule – sama hästi võinuks nad täringuid visata.
Selle “taasavastatud teadmatuse” taustal on teadlaste fookusesse tõusnud kaks uut teemaringi, mis ilmselt on kujundamas 21. sajandi jõujooni.
Esimest neist võiks tinglikult nimetada eetiliseks jätkusuutlikkuseks. Kui te peate juuksurisalongi või müüte turul kartulit, siis üldjuhul pole teil kõrge eetikaga midagi peale hakata (kuigi, püsikundede tüssamine poleks muidugi ka siin tark tegu). Pankade, suurfirmade ja riikidega on lood teisiti. Neile on teatud kogus usalduskapitali eluspüsimiseks hädavajalik. Selle kasv ja kadu on aga eetikaga otseselt seotud. Majandusrikkuse ja eetika omavaheliste suhete adumiseks tasub meenutada kas või kosmilisi rahasummasid, mida Euroopas praegu “usalduse taastamise” sildi all kulutatakse. Pole vist mõtet lisada, et ka usalduskapitali kasvul ja kahanemisel pole ratsionaalsusega tegelikult suurt pistmist – raha eest seda ei osta.
Siin ilmneb käitumisökonoomika kahetine väärtus. Ühest küljest aitab arusaam meie otsustusprotsessi ebatäiuslikkusest puudujääke kompenseerida ja seeläbi targemaid otsuseid langetada. Teisalt avab see Pandora laeka, rajades seniste müügivimkade asemel teed teaduslikul alusel töötavate manipuleerimistehnoloogiate loomisele.
Teiseks suureks tulevikuküsimuseks on kerkinud majanduste vastupanuvõime või sitkus. Nimelt on efektiivsus ja vastupanuvõime vastandlikud nähtused. Majanduslikus mõttes on iga süsteem (masin, firma, riik) seda efektiivsem, mida korrastatum ja reguleeritum ta on. Pürgimus suurema tõhususe poole on majandusarengu alus. Nii oleme ka meie püüdnud oma väikest riiki aina tootlikumaks sättida, ja oleme ladunud talle õlgadele üha uusi ülesandeid. Nüüd on majandusteadlased avastanud asjaolu, mida insenerid ammu teavad: mida rohkem me süsteemi korrastame ja sealt efektiivsust välja pigistame, seda väiksemaks jääb selle tugevusvaru. Teisisõnu, seda väiksemaks muutub selle sitkus ehk kohanemisvõime kriisides. Ülereguleerimine on ohtlik.
Kuigi kriiside täpne ilmumisviis ja -aeg on üsna ennustamatu, on kriisid ise täiesti normaalsed nähtused. Samuti pole võimalik täpselt ennustada majanduse tugevusvaru suurust või ammendumise aega. Küll on aga teada, et murdumine toimub järsult – nagu puuoks, mis purunedes praksatab. Mitte kõik murdumised ei pruugi kulgeda nii pehmelt kui näiteks Nõukogude Liidu lagunemine. Samuti võib esineda murdumis-kaskaade, Araabia maades parasjagu üks selline toimub.
Sel taustal tasub meenutada meie endi kriisikogemusi läbi aegade. Täna tagasi vaadates tundub 1998. aasta majanduskriis vaid kerge külmetusena 2009 põetud kahepoolse kopsupõletiku taustal. Ometi kaotas ka toona Eestis töö kümneid tuhandeid inimesi. Töötukassast ja eurorahast ei osanud keegi neist veel undki näha. Ja üldse oli meie riigieelarve toona kuus korda(!) väiksem. Euroopa keskmisega võrreldes võis Eesti paista ju 2009. aastal veel vägagi kohanemisvõimelisena, kuid osa oma sitkusest olime sellele eelnenud kümne aasta jooksul siiski kaotanud. Kas rikkus teeb põduraks?
Eelneva valguses on majanduse ja ühiskonna jätkusuutlikkust hakatud defineerima kui õige tasakaalu leidmist sitkuse ja efektiivsuse, kaose ja korra vahel. Siin on meie riigisättijatel emakeselt looduselt veel mõndagi õppida. Näiteks seda, et kaose ja korra teljel paiknev “jätkusuutlikkuse aken” – vahemik, milles toimivad miljoneid aastaid olelusvõitlusele vastu pidanud ökosüsteemid – ei asu isegi mitte telje keskpunktis, vaid on veidi kaose suunas kaldu.
Guido Viik on finantsist ja futuroloog.
